|
|
Post by Dustin C. Ayers on Nov 18, 2009 19:35:14 GMT 2
Õues oli tuuline, kuid kuiv ilm. Õues oli arvatavasti umbes miinus kaks kraadi. Christopher kandis jopet, salli ning kindaid. Dustinil oli vaba tund ning varsti pidi hakkama nendele, kes olid tunnis vahetund. Noormees näris mõtlikult alahuult ning tema pähe tükkis jälle kõik see, mida ta oli neli päeva tagasi läbi elanud. See päev ei lähe tal vist kunagi meelest. Adeele ei olnud ühtegi ta kõnet vastu võtnud ning kuigi ta oli püsinud kodus, nagu Miettele lubanud, oli tal palavik langenud vaid 38, kuid ta ei suutnud enam nelja seina vahel istuda. Noormees mõtles sellele, mis oleks saanud, kui ta parim sõbranna poleks õigel ajal jõudnud, ta oleks juba ühes lendavate olenditega vist. Chris ei teadnud mida oodata või mida ta üldse õues teeb, külmetab ennast? Ta nägu oli kergelt punane ning ta köhis.
|
|
|
|
Post by Adeele Lavender on Nov 18, 2009 19:40:58 GMT 2
Adeelel hakkas vahetund. Neidis tormas garderoobi ning võttis oma jope, sest ta tahtis välja suitsetama minna. Lõpuks jõuds Adeele välja ning süütas omale suitsu. Juba viimased neli päeva oli ta mõelnud sellele, mis tema ja Dustini vahel juhtus. Ta oleks tahtnud andestada, kuid ta lihtsalt ei suutnud. Noormeest polnud ta sellest saati koolis näinud. 'Seda parem mulle' mõtles neidis, kui suitsu tõmmates edasi liikus, endal pilk maas. Tüdruk lihtsalt jalutas edasi, kuid ei näinudki, et ka Dustin oli väljas.
|
|
|
|
Post by Dustin C. Ayers on Nov 18, 2009 19:46:23 GMT 2
Christopher silmitses enda ette, kuni kuulis, kuidas koolist kära tuli, seega võis arvata, et vahetund oli alanud. Noormees vaatas kooliõuele ning üks hetk jättis ta süda paar lööki vahele. Ta märkas Adeelet, kes temast juba mööda kõndinud oli. Ta kogus sekundeid julgust, sest ta ei teadnud, mida ta kuulda saab ja tõusis püsti. Dustin kõndis tütarlapse seljatagat ning haaras väga õrnalt Adeele käest kinni, lausudes vaikselt: "Oota," ja pidas tütarlapse kinni. "Palun kuula mind ära." ütles noormees, ta polnud kindel, kas Addy rabeleb lahti või jääb teda kuulama. Christopheri hääl oli täiesti närviline ning kahjuks polnud ka sinikas veel silma alt kadunud.
|
|
|
|
Post by Adeele Lavender on Nov 18, 2009 19:54:59 GMT 2
Adeele võpatas, kui keegi tema käest kinni võttis. Koheselt tundis ta häälest ära Dustini. Neidise süda hakkas kiiremini peksma. Siiski jäi ta paigale, kuid ei suunanud esialgu pilku noormehele, vaid jättis selle maha, kui suitsu edasi tõmbas. Alles hetke pärast tõstis ta pea ning vaatas Dustini poole, endal kergelt kurb, kuid mingil määral pettunud pilk. Ta ei öelnud midagi, vaid ootas nüüd, et Dustin rääkima hakkaks. Adeele oli nõus teda ära kuulama, kuid see ei tähendanud, et ta midagi vastama pidi.
|
|
|
|
Post by Dustin C. Ayers on Nov 18, 2009 20:01:46 GMT 2
Christopher tundis, kuidas ta aina närvilisemaks läheb, tal olid peast kõik sõnad läinud, kõik mõtted. Dustin vaatas Adeelele vaikides otsa kurva, igatseva pilguga. Ta silmadest oli näha, et ta kahetseb. "Adeele, Addy, palun anna mulle andeks. Ma tean, et ma ei suuda sulle põhjendada, miks ma seda tegin, mis mul viga on. Ma tunnen, et mu süda on rebitud, sa võtsid nagu osa endaga kaasa. Ma, tead ma olin nõus tegema, enesetappu..ja ma ei räägi seda selleks, et sinu meelt muulta." rääkis Christopher raske ning kurva hääletooniga, kogu selle aja silmitses ta Adeelet ning ei lasknud tütarlapse käest lahti. Addy käest kinni hoidis tekkis soe, kuid võib-olla ikkagi kergelt vale tunne, sest ta teadis, et see ei lähe kergelt, ta polnud kindel, kas ta tütarlast veel kunagi emmatagi saab.
|
|
|
|
Post by Adeele Lavender on Nov 18, 2009 20:08:15 GMT 2
Adeele vaid kuulas, vaikides. Kuulnud, et noormees enesetappu üritas, muutusid neidise silmad suureks. "Kui sinu süda on rebitud, siis mis minu südamest üldse alles on?" küsis neidis pahaselt, kui enda käe lahti rebis, endal pisarad silmis. "MIDA MA PIDIN TUNDMA, KUI MINGI SUVALINE INIMENE METROOS ÜTLEB, ET DUSTIN MIETTET SUUDLES?" karjus Adeele nüüd, endal pisarad veel rohkem voolamas. See teema oli kõik valus ning raske, karjuda veelgi raskem ning kõige raskem oli andeks anda. Kiirelt ümber pööranud, liikus ta kiirel sammul edasi, ise ikka suitsu edasi kimudes.
|
|
|
|
Post by Dustin C. Ayers on Nov 18, 2009 20:22:14 GMT 2
Kuuldes Adeele pahast tooni ning kui tütarlaps veel käe lahti rebis, tundis noormees oma südames väga tugevat pistet. Tal oleks praegu nagu noa südamesse torganud ning lõikama hakanud. "Ma.." alustas noormees alguses ning siis üllatus: "Mis inimene?"ega see ei saanud olla ju Miette, sõbranna oleks talle teatanud midagi sellist. Noormees nägi Adeele pisaraid ning ta oleks tahtnud praegu vastu seina joosta. Christopher surus oma käe rusikasse, vihastades enda peale ning seejärel jooksis tütarlapsele ette, teda peatades. "Adeele, palun, ma ei tahtnud sulle haiget teha, kuigi ma tean, et ma tegin seda. Ma vihkan ennast sellepärast, ma tahaks, et oleks mina saanud selle endale kaela, mida said sina. Addy, ära tõuka mind ära, ma, ma, sa oled väga kallis mulle." rääkis noormees, vahepeal sõnu leidmata, tal oli liiga palju tundeid, mida tõestada ning millest rääkida tütarlapsele.
|
|
|
|
Post by Adeele Lavender on Nov 18, 2009 20:32:50 GMT 2
Adeele jäi siis järsult seisma, kui Dustin ta ette jooksis. "EGA MA JU EI TEA KES TA OLI" hüüatas Adeele. "Kuidas sa aru ei saa, et ma ei suuda sulle nii lihtsalt andestada" lisas ta nüüd vaiksemalt ning üpriski ärritunult, kui siis noormeest müksas ning tast mööda kõndis. Addy ei teadnud kuhu ta suundus, aga mitte Dustini poole.
|
|
|
|
Post by Dustin C. Ayers on Nov 18, 2009 20:49:54 GMT 2
Noormees teadis, et Adeele on vihane, ärritunud, pettunud, aga ta ei teadnud, kuidas ta suudaks vähemalt kuidagi teda rahustada. Miks tal tundus, et proovimine on mõttetu? Aga samas, ta oli nõus proovima isegi siis, kui ta ei saa selle eest midagi. Christopher tundis müksatust, kuid ta ei olnud nõus järele jätma. Dustin kiirustas käed taskusse surutud Addyle järgi ja ta lihtsalt ei suutnud ennast talitseda, ta väga tahtis Adeelet enda lähedusse. Noormees lähenes Adeelele selja tagant ning embas teda, vaikselt sosistada: "Addy, ma armastan sind, ainult sind. Sinuta pole ma see, kes ma peaksin olema. Ma kaotasin kontrolli.", ta ütles tütarlapsele esimest korda, et ta armastab teda, tegelikult see oli vist esimene tüdruk, kellele ta lõpuks selle välja ütles. Tal varem oli olnud sellega raskusi, varem oli pigem meeldimine. Ta teadis, et see küll ei mõjuta tütarlast, aga see tundus kuidagi õige, noormehe suust kõlas, kurb ja vaikne laulmine: "Youre the one that I want, the one that I need, the one I just goota have to succeed, when I first saw you, I knew it was real. Sorry about the pain I made you feel. That wasn´t me, let me show you the way. I look for the sun but it´s raining today. I remeber when I first looked in your eyes. I really wanna show you, I really need to hold you, I really one to know you like noone else can know you. Youre the number one always in my heart. And now I can´t belive that our love torn apart...I need you and, I miss you and, I want you and I love you cause I wanna hold you, I wanna kiss you, youre my everything and I really miss you." ja ei lasknud sel ajal Adeelet oma käte vahel. Ta ei suutnud uskuda, kuidas üks laul võis nii tõsi olla. Noormehe süda torkis.
|
|
|
|
Post by Adeele Lavender on Nov 18, 2009 20:54:39 GMT 2
Adeele jäi taas seisma, kui noormees rääkima hakkas, kuna nüüd oli ta poisi käte vahel. Kuulnud laulu, hakkas Adeele hääletult nutma. Ta oleks tahtnud nii väga ümber pöörata ning Dustinit suudelda ning tema juures olla, kuid ta lihtsalt ei suutnud ka järele anda. Võib öelda, et ta uhkus ei lubanud seda. Pisaraid voolas palju. Kuulnud viimaseid sõnu seisis neidis veel hetke ning tõmbas siis kõvasti hinge, kuna sinnamaani oli ta hääletult nutnud ning vaid kõvasti vappunud. Järgmine hetk rebis ta end taas noormehest lahti. Ta ei suutnud talle enam otsa vaadata. Ta lihtsalt liikus edasi. Ka koni viskas ta kusagile maha, kui mööda teed edasi kiirustas. Kui väga oleks Adeele tahtnud Dustinile vastu öelda, et ta armastab teda, kui väga ta seda kõike oleks tahtnud, aga ta lihtsalt ei suutnud, kuna Chris oli talle ju valetanud.
|
|
|
|
Post by Dustin C. Ayers on Nov 18, 2009 21:05:27 GMT 2
Dustin hingas sügavalt sisse, peale laulmist, ta tundis ennast tobedana mingil määral, sest ta laulis, ta polnud seda teinud mitte kunagi kuulajate ees, viimati laulis ta tõesti Adeelele. Christopheri käele langesid mõned Adeele pisarad ning noormees mõistis, tütarlaps nutab. Ta süda torkas ise veel hullemini, ta ei tahtunud, et neidis tema pärast nutaks. Ta oleks tahtnud teda tugevamalt emmata ja rahustada, kuid järmgmine hekt rebis ta noormehe kätest lahti. Christopher ei teadnud, mida ta teeb, ta pidi vähemalt üritama veel. Ta ei teadnud, kas on mõtet, ta teadis vaid, et tal oleks vaja õnne selleks, et Adeele talle andestaks. Head imet. Noormees mõtles, mida ta teeb. Ta teadis: valetamine, petmine, on kõige hullem, mida ühele inimesele teha sai ning seda oli ta teinud. Noormees vaatas, kuhu Addy suundub ning ta teadis, ta ei jäta tüdrukut enne, kui ei saa temalt kindlat vastust. Noormees peatus Adeele selja taga, võttes ta õlgadest kinni, pööras tütarlapse ümber, enda poole näoga ning väga õrnalt lähenes talle, oma huuled vastu neidise omasid ning teda kartlikusega suudeldes. Suur võimalus oli, et tütarlaps ta kohe eemale lükkab ja ütleb, et vihkab teda.
|
|
|
|
Post by Adeele Lavender on Nov 18, 2009 21:11:00 GMT 2
Adeele tundis järsku käsi oma õlgadel ning seejärel Dustini huuli enda omadel. Hetkeks unustas Adeele kõik mis oli juhtunud ning suudles vastu, kuid järgmine hetk andis ta noormehele kõrvakiilu. "Saa juba aru. Kui ma kunagi kavatsen sulle andestada, SIIS EI OLE SEE KINDLASTI MITTE TÄNA, EI HOMME, EI ÜLEHOMME.." karjust ta taas, kuid seekord läbi õrna nutu. Kuna ta nüüd põhimõtteliselt kooli poole näoga oli, siis hakkas ta tagasi jalutama, kuna hetkel oli see hea võimalus kooli minna. Ta möödus Dustinist, seekord ilma müksamata ning kiire sammuga suundus ta kooli poole.
|
|
|
|
Post by Dustin C. Ayers on Nov 18, 2009 22:35:54 GMT 2
Dustinit küll tegi murelikuks Adeele vastus, kuid noormees ikkagi sööstis tütarlapsele järgi. Tal oli valus, ülivalus kuulda neid sõnu, tal oleks nagu süda klaaskildudest ning iga hetk murdub iga kild pisikesteks miljoniteks lendavateks tükkideks, mis tema keha sisse nõelu suruvad. Christopheril oli kergelt raske hingata ja ta püüdis kõigest väest mitte muserduda, kuid see oli väga raske. "Addy, ma teen kõikiganes mis sa soovid, tee mulle kasvõi, mai tea, soovide nimekiri, isegi..kui seal seisab, et sa tahad, et ma vajuks maa alla. Ma suudan ka seda teha." hüüdis noormees, kuni lõpuks Adeeleni jõudis ja sai kuidagi tütarlapse ette, nüüd seljaga kooli poole kõndides, vaatas tütarlapsele otsa. Tagurpidi kõndida oli ebamugav, kuid Adeele pärast oli see võimalik. "Ma olen sust sõltuvuses, ma ei suuda sinust vabaneda nagu narkomaan doosist või alkohoolik pitsist. Palun...tee mida iganes, rebi mu süda lõhki, peksa mind, kuid palun..ära jäta mind nii." anus noormees, ta oli nõus peaaegu põlvili laskuma.
|
|
|
|
Post by Adeele Lavender on Nov 19, 2009 14:41:14 GMT 2
Adeele kuulas, kui edasi kõndis, kuid ei vaadanud noormehele otsa, endal ikka pisarad silmis. Hetkeks jäi ta seisma ning seda tegi ka Dustin. Ta vaatas pisut aega noormehe pruunidesse silmadesse, kuid kõndis siis kiire sammuga edasi kooli poole. "Ma ei suuda praegu, saad sa aru?" küsis Adeele järele hüüdes, kui taas noormehest möödunud oli. Ta lihtsalt ei suutnud nii kergelt alla anda, kuigi kiusatus oli suur.
|
|
|
|
Post by Dustin C. Ayers on Nov 19, 2009 19:40:43 GMT 2
Christopher vaatas Adeelele järgi, võib-olla oleks parem olnud oodata veel, kuigi see oli nii raske. Ta vaatas, raskelt ohates, kuidas Addy kaugesesse kooli poole liikus ning hammustas alahuult. Tütarlaps ja tema lahkumine ei oleks käinud nagu omavahel üldse kokku. Dustin näris alahuult ning mõtles, kuidas veel mõnikord Adeele endaga rääkima saada. Tal polnud mõtet tüdrukut piinata praegu, näha oli, et tütarlaps praegu talle ei anna ühtegi vastust.
|
|
