Öösel, purjuspeaga.

[Hans G. Williams]

Ot: Teema on mõeldud Miette'le.

Hans sammus tuigerdaval ja aeglasel sammul ühe pingi poole, milleni veel vaid paar sammu oli. Tema paremas käes oli viinapudel ning vasak käsi oli taskusse surutud. Gasper ei joonud just väga tihti, kuid kui ta seda tegi, oli kohe teada, et tal oli mingi probleem. Ja nii ka seekord. Aga ta hoidis seda muret enda sees, üritades sellele mitte mõelda ega kellelegi sellest rääkida.
Hansul oli üks miinus - ta arvas, et saab kõik oma probleemid pudelisse kukutada, kuid nii see tegelikult ei olnud.

Gasp maandus pingile istuma ja vaatas tühja pilguga ümbruses veidi aega ringi, võttes enda pooltäis viinapudelist suuri sõõme. Seejärel ta aga pani pudeli enda kõrvale pingile ja toetas küünarnukid põlvedele ning näo omakorda peopesadele.

Noorel nekromandil olid seljas tumesinised teksased, mustad circad ja tumeroheline, pikkade käistega õhuke sviiter, mille all oli must t-särk.

Tema kõige lähedasemad tuttavad võisid meest selles hämaruses ära tunda ainult tema musta juuksepahmaka järgi, mille juuksesalgud taeva poole turritasid. Nagu alati.

[Miette Aceline Dwell]

Ühe veel hiliselt lahti oleva ehetepoe uks avanes ning sealt väljusid jutusumina saatel kaks neidist, üks neist Miette, kelle blondid muidu tavaliselt lahti ja lokkis juuksed kuklale krunni olid seotud. Naerdes vaikselt sõbratari nalja üle, seisatas tüdruk, oodates teist järgi, kui viimane poe ukse ette võre tõmbas ning selle tabaluku lukustas.

Nimelt oli Ace peale kooli Erica´ga - nii oli tema sõbratari nimi - kaasa, poodi tulnud, kuna tüdruk oli kurtnud enda pikkade ja igavate tööpäevade üle ning pealegi oli Mi tahtnud niikuinii midagi oma kasuemale sünnipäevaks muretseda. Ja neil olid olnud nii huvitavad jututeemad, et aeg oli kuidagi väga kaua liikunud. Eneselegi märkamata olid tüdrukud korraga avastanud, et nad olid poes pooltundi vajalikkusest kauem passinud.

"Homme näeme siis. Kuule, sa, sul see ajaloo projekt..?"-"Valmis, kirjutan sinu nime ka sinna peale?" Erica naeris lõbusalt ning noogutas siis tänulikul ilmel. "See oleks suurepärane. Ciao!" Miette kallistas sõbrannat veel korraks ning viipas kergelt käega, kui Erica vastassuunda edasi kõndima hakkas.

Mi pööras ennast veidi ning võttis suuna oma kodu poole. Champs Elysées oli õhtuses valgustuses mõnus, mõned üksikud autod veel vaid sõitsid, paar tühja taksot tiirutasid ringi ja peatusid, kui keegi käe tõstis, sõites siis jälle edasi, kui klient sisse oli istunud. Jaheda võitu tuuleiil puges Ace põue ning pani tüdruku õlgu väristama. Selle tegevuse sees liighatas ka neitsiku pea ja pilk langes möödudes pingil istuvale noorukile. See tuttav tume juuksepahmak, see hoiak.. See hais.

"Hans?" kõlas Aceline küsiv hääl, kui ta peatus ning sammukese pingile lähemale astus, et oma oletustes kinnitust saada. Ta oli uskunud, et ta on õnnelik, kui poissi üle pika aja jälle näeb, kuid sellises olekus teda leida ei olnud üheski tema lootuses.

Neidisel olid seljas kitsad mustad teksad, veidi pikem valge pluus, selle peal kohev käsikootud lilla kampsun, mille varrukad olid üles kääritud ning kaela ümber rippus lõdvalt beežikas sall.

[Hans G. Williams]

Hans ei mõelnud sel hetkel mitte millestki. Tema pea oli lihtsalt täiesti tühi ja võis isegi öelda, et ta oli pool-unes. Seepärast ta võpataski kergelt, kui tuttavat häält enda nime ütlemas kuulis. Ta tõstis tuimalt pea ja jäi Miette'le sama ilmetult otsa vaatama.

Hetke pärast ta ajas aga ennast sirgu ja vaatas korraks viinapudeli poole, põimides siis sõrmed ümber selle. "Anna mulle andeks, Miette. Ma tegin midagi.. halba," ütles ta, hääl tuulest veidi kähe. Gasper viis tumepruunid silmad tagasi neiule, vaadates teda nii nagu mingit maailmaimet. Tüdruk oli ju nii kena.. Ja Hans armastas teda. Miks ta pidi siis kellegi teisega voodisse ronima?

[Miette Aceline Dwell]

Miette näol oli kajastatud vaid üks emotsioon - segadus. Tütarlaps kohendas kergelt, ebaleva liigutusega, kotti enda õlal ning astus siis paar sammu edasi, kaotades tema ja Gasperi vahelise vahemaa, jäädes otse noormehe vastus seisma. Tema vasak käsi liikus alla poole, Hansu parema käe juurde, mis hoidis viinapudelit. Õrna puudutusega libistas Aceline oma käe poisi peopessa ning eemaldas järgmisel hetkel viinapudeli.

"Mida ma sulle andeks pean andma? See ei ole ju nii, nagu sa oleksid kellegi ära tapnud, ega ju?" See oli tobe arvamus, kuid Miette hääl lõi sellelegi vaatamata kergelt värisema. Hans ei saanud just kiidelda enda enesevalitsemisoskustega. [/color]

[Hans G. Williams]

Gasper jälgis, kuidas Ace'i sõrmed viinapudeli poole sirutusid. Automaatselt tekkis Hansus kaitserefleks - ta pigistas pudelit veidi tugevamalt, kuid lõpuks andis ta lihtsalt alla ning siis polnudki viin enam mehe käeulatuses. "Midagi hullemat," pomises ta emotsioonitult, pilku vägisi pudelil hoides. Ta ei tahtnud lihtsalt Miette'le enam otsa vaadata, see pani ta veel rohkem süümepiinu tundma.

Jah, Hans oli mõelnud endale ühe vaba õhtu võtta ning ta läks ööklubisse, juues end seal täis. Ning täiesti juhuslikult sattus ta kokku enda ekstüdruku Melody'ga, kellega nad kolm aastat tagasi käisid ning kellele Gasper ikka veel meeldis. Tüdruk oli palju ilusamaks ja naiselikumaks muutnud. Nad rääkisid ja rääkisid kuni järsku hakkas Melody flirtima. Hans mõtles, et see on lihtsalt mingi ajaviide ja flirtis vastu, kuid Mel sai sellest lihtsalt julgustust juurde. Ja siis kiskusid asjad juba räpasemaks. Nimelt neiu suudles teda ning nad lõpetasidki ööklubi teisel korrusel, ühes toas.

[Miette Aceline Dwell]

Miette surus viinapudeliga käe kindlalt endale vastu alaselga, silmitsedes üksildi ainult Gasperit. Vaid väikeseks viivuks võis tema näos näha kergendust. Vähemalt polnud keegi surnud. Kuid see kergendust kestis vaid alla sekundi, kui selle võttis uuesti üle segadus. Ace tundis jubedat torget enda kõhu ala osas, kuid ta ei pööranud sellele tähelepanu. See oli lihtsalt ootuse ning teadmatuse valu, ei midagi enamat.

"Hans, palun.. räägi, mis juhtus," lausus Miette vaikselt, peaaegu poolsosinal, üritades vaba käega hellalt läbi poisi tumedate juuste libistada.

[Hans G. Williams]

Hans kortsutas kulme, kui Miette palumist kuulis ning pööras siis pilgu maha, jäädes vaikseks ja liikumatuks. Äkki on ikka mingi muu võimalus? Et ta ei peaks sellest Aceline'le rääkima. Kuid selliseid mõtteid mõeldes tundis mees, kuidas tema süda nagu mõneks sekundiks valutama hakkas. Nii et tema süda siis otsustab, mida ta tegema peab. Väga tore.

Lõpuks, kui Gasper oli end piisavalt kogunud, ajas ta end kergelt tuikudes püsti. Ta ei näinudki enam nii joobes välja nagu enne. Miette oli tema mõistust veidi kainestanud. Tüdruk oli sel hetkel sama hea nagu jääkülm vesi. "Noh.. Asi on Melody's. Ta on tüdruk, kelle ma kolm aastat tagasi maha jätsin. Me kohtusime eile ööklubis ning ma olin purjus. Aga tema mitte. Ma sain teada, et ta armastab mind ikka veel.. Noh, ja rääkisime muidugi muudest asjadest ka. Ning siis läksid asjad üle käte. Ja.. me lõpetasime voodis," seletas ta, jutu lõpp aina vaiksemaks muutumas. Ta ei teadnud, mida Miette sellest asjast arvab. Küllap ta jookseb minema nagu kõik tüdrukud tavaliselt ikka teevad.

Hans tõstis nüüd pilgu ja vaatas nukralt Ace'i silmadesse. Ta polnud teda nii kaua näinud..

[Miette Aceline Dwell]

Jälgides, kuidas noormehe huuled rääkides liikusid, ei suutnud Miette mõistus kohe teadvustada, mis olid need sõnad, mis Hansu suust üksteise järel välja tulid. Mida need täpselt tähendasid, mis järjekorras need tähed seal olid, kuhu oli silpide rõhk suunatud...

Ja siis, pikkamisi, imbus nende sõnade tähendustega koos ka väikse hilinemisega teadvustamine ning siis teadmine. Hetke veel püsis Aceline näol segadus, kuid siis muutus see õige kiiresti, õige mitmeti, nagu ei teaks tüdruk, mida ta täpselt tundma peaks. Viimaks väljendasid tema silmad valu, kokkusurutud värisevad huuled viha ja ülejäänud nägu tuimust. Seljataga olnud viinapudel kukkus maha ning veeres eemale, sõiduteele, kus see ühe valge takso rataste alla jäi.

"Mine ära," sisistas Ace korraga järsult.

[Hans G. Williams]

Järsku tärkas Hansus soov Miette pärast võidelda ning tema mõistus kainenes veelgi. Gasper tundis, et ta oleks võinud isegi autoga sõita, kuid see ei olnud tol hetkel kõige olulisem. Kõige olulisem oli Ace'i usaldus tagasi võita, temaga ära leppida.. Ega ta ju meelega Melody'ga ei maganud! See juhtus täiesti kogemata.. Ta oli ju täis! Kuid Gasper ei süüdistanud Miette't. Tüdruk teeb nii nagu talle endale parem on.

"Ei," vastas ta enesekindlalt. Hans võidab Miette tagasi. Ta lihtsalt.. peab. "Ma tegin vea, tõesti. Kuid igal inimesel peaks olema üks võimalus veel," jätkas mees mõne aja pärast. Ta ei tuikunud enam, ta seisis täiesti kindlalt kahel jalal, pilk tungivalt Aceline'i silmadesse surutud.

[Miette Aceline Dwell]

Aceline alahuul värises, andes märku ka sellest, et tüdruku silmad hakkasid vaikselt märjaks tõmbuma. Ja see ajas tütarlast veelgi rohkem vihale. Alates sellest ajast, kui Hans tema ellu tuli, oli ta pidevalt hooaegade vaheldudes töinanud. Ei saa väita, nagu ei oleks põhjust olnud, ei, alati oli ka põhjus. Ja selle põhjusega oli ikka ja alati kuidagi seotud noormees, kes tema ees seisis.

Miette raputas kiirelt pead ning astus sammu taha poole. "Mine ära," kordas tütarlaps, hääl nüüd kindlamini kõlamas. "Sa oled mult nii palju kordi varem palunud, et ma su ära tapaksin. Ja praegult oleksin ma selleks ka võimeline. Mul ei oleks süümepiinu, ega mitte mingit kahetsust. Need on lihtsalt paar sõna ning siis oleks kõik läbi." Miette ei tunnistanud endale enam, mida ta rääkis, talle tundus, nagu räägiks keegi l ä b i tema.

[Hans G. Williams]

Hansu silmad muutusid heledamaks ning kui mõni auto neist mööda sõitis, kiiskasid need ähvardavalt. Just nagu kassisilmad. Ta vaatas kulme kortsutades Miettele otsa kuni järsku muutus tema näoilme täiesti ükskõikseks ning ta astus julgelt sammu Aceline'i poole, kui too omakorda tahapoole astus. "Siis tapa mind. Näita mulle, et sa oled selleks võimeline," ütles ta külmalt. Tema silmad olid muutunud helepruunideks ning need puurisid teravalt neiu omi. Muidugi poleks mees uskunud, et Miette ta tappa suudaks, kuid kui neiu nii kindla tooniga rääkis, siis võib-olla isegi suudaks.

[Miette Aceline Dwell]

Miette ei suutnud oma kõrvu uskuda. Ta oli arvanud tõesti, et nüüd, peale neid sõnu, võtab Hans teda viimaks tõsiselt ning keerab otse ringi ja läheb minema. Ja nüüd tahab ta hoopis tõestust, et tüdruk on selleks võimeline. Kas ta pidas teda tõesti nii nõrgaks ja tühipaljaks sõnade loopijaks. "Mine ära," kordas Miette veel kord ning seekord lõi tema hääl õrnalt värisema, kui ta veel sammu tahapoole astus. Kui ta sellist taganemist jätkab, kupub ta viimaks kõnniteelt alla, otse mõne auto ette.

Kuid nii ehk olekski parem. Miks tappa Hansu? Siis ta ju ei kannataks üldse. Kuid tappa ära ise ennast, siis, vat siis ta alles kannataks, ta tunneks, nagu oleks osake temast surnud koos tüdrukuga. Kuid sedasi juhtubki. Osake Hansust elas ju Mi sees. Tüdruku silmadesse ilmus midagi, kuid ülejäänud nägu ei muutund. Nii olekski kõige parem.

[Hans G. Williams]

Hans vaatas altkulmu Miette poole. Tema nägu võis tavainimesele olla küll hirmutav, sest tema vikerkest muutus nii järsku heledamaks, kuid Miette ei pruukinud seda karta. Ta oli ju korduvalt Hansu valgete silmadega näinud. "Ei. Ma tahan, et sa mind tapaksid," vastas ta, nüüd siis juba seisma jäädes, kui ta oli tähele pannud, et Aceline oleks võinud varsti autoteele kukkuda.

[Miette Aceline Dwell]

Miette huuled värelesid kergelt ning viivuks võis tema ilme kergelt hullumeelsust väljendada, ta peaaegu isegi naeratas. Kuid see ei olnud tema tavaline naeratus. See naeratus oli.. jube. Tüdruku rusikatesse surutud käed värisesid nähtavalt, kuid ta ei vappunud. Tema hoiakust ei osanudki õieti öelda, mida täpselt ta tundis. See tundus nii keeruline. Ta isegi ei teadnud seda.

Noormehe korduvat palvet kuuldes, püsisid neidise silmad tema näos, samas kui mõtted segaselt karjusid. Ta ei öelnud midagi, tema huuled olid kokku surutud. Kõvast. Peenikeseks kriipsuks. Mõtted kihutasid, nagu segased. Hans oli talle jälle haiget teinud. Aga ta armastas noormeest. Ta isegi oli talle haiget teinud. Ja Gasper oli talle andeks andnud. Miks siis tema ei suutnud seda teha?

Aga see oli olnud ainult suudlus. Praegulto n hoopis teine olukord., kinnitas tütarlaps endale. Kuid siiski lõi ta enda hullumeelsuses vankuma. Mida ta õieti tegi. Ta teadis, et ta ei suuda ennast tappa. Veel vähem Hansu. Kuid nüüd oli korraga juba natuke liiga hilja. Alateadlikult oli tüdruk endiselt taganenud ning komistas nüüd, nagu seda oodata oligi, kukkudes kõnnteelt alla, märjale asfaldile.

Kostus kummivilin, kuid ilmselgelt ei olnud sellest abi. Oli liiga hilja. Hetkeks tundis Miette kohutavat valu. See polnud esimene kord, kui ta seda kogenud oli. Taksojuht oli olnud liiga lähedal, ta ei saanud midagi teha. Kõik vajus tühjusesse, tuimusessse, pimedusse. Rahusse.[/color]

[Hans G. Williams]

Hans ei saanud enam midagi teha. Oli juba liiga hilja tõmmata Miette auto eest ära. Ühel hetkel oli neiu teel pikali ning teisel sekundil sai ta autolt juba tugeva laksu. Surnukeha veeres mõne meetri edasi ning jäi siis ühe bussipeatuse juures seisma. Üle Gasperi huulte kostus summutatud karjatus. Ta ei teadnudki, mis autoga või selle juhiga juhtus, tema klaasistunud pilk oli püsinud kogu aeg Miettel.

Kuid oli üks võimalus. Aga probleem oli selles, et Hans ei teadnud, kas nekromandid said ja tohtisid ühte inimest kaks korda ellu äratada. Ning kui Gasper ei suudaks neidist teispoolsusest tagasi tuua, mõrvab ta tüdruku tapnud taksojuhi. Isegi, kui ta ei sõitnud Ace'le tahtlikult otsa.

Gasper jooksis täiskiirusel maas lebava keha juurde. Neiu peast jooksis verd ning tema terve nägu oli kriimustada saanud. Polnud ka tegelikult ju ime.. Ta haaras Ace'i endale sülle ja vaatas kiirelt tänaval ringi. Hansul oli aega ainult minut.. Siis lahkub hing juba kehast ning ei tule sellesse enam kunagi tagasi.

Juba murdsekundi pärast hakkas Hans ühe väikese kõrvaltänava poole spurtima ja kõigest mõne sekundi vältel jõudsid nad sinna. Gasper ei kuulnud sireenide ja koerte haukumist ning ta ei kuulnud ka metalli kolinat, kui takso umbes kümme sekundit tagasi ühe maja klaasist sisse põrutas. Ta oli lihtsalt ametis Miettega.

Gasper kükitas seina äärde maha, hoides Miettet enda põlvedel. Ta keskendus ja lausus siis need saatuslikud, seitse sõna. Kui hästi läheb, peaks neiu vaid kuskil viie sekundi pärast enda silmad avama.

Mehe süda puperdas ärevalt tema sees. Mis siis saab, kui midagi valesti läks? Kui Miette ei ärkagi?