|
Post by Miette Aceline Dwell on Nov 15, 2009 19:19:21 GMT 2
Tüdruk peaaegu soovis, et see oleks Hans, kes seda nõela tema südames üha sügavamale surus ning muudkui keeras. Noh, tegelikkuses see oligi Hans, isegi siis, kui poiss seda ise ei teadnud. Iga poisi praegult öeldud sõna, iga tegevus, näis seda nõela üha sügavamale ja sügavamale suruvat. Nii sügavale, et ka tüdruk ise ei uskunud, et see võimalik oli. Tema arust oleks pidanud juba ammu see nõel läbi südame olevat, kuid ei - see vajus ikka edasi ja edasi ja edasi ja...
"Ja just sellepärast jõuan ma iga hetk lähemale sellele, et ise ennast täielikult siit ilmast minema saata. Sa poleks pidanud tookord mind tagasi tooma, tead? Siis oleksid sa ennast säästnud. Näib, nagu see oleks mu loomuses.. teistele haiget teha," rääkis neitsik ning hingas pahinal välja, samas, kui järgmisedki soolased pisarad oma esimesele vennale järgnesid. [/color]
|
|
|
Post by Hans G. Williams on Nov 15, 2009 19:26:48 GMT 2
"Ma arvan, et selle osakese ma endast sulle andsingi. Teistele haiget tegemine," ütles Hans, vaatamata Miette poole ja silmitsedes tüdruku asemel hoopis linna, kuid kui ta enda silmad neiule pööras, lammutati kellegi poolt tema südame ümber olev müür ära. See oli hea tunne, aga samas ka halb. Nekromandi silmades olevad ükskõiksus ja viha ujusid minema ning nende asemele tulid kaitsvus ja armastavus. Ta nägi esimest korda, kuidas Ace nutab. Tõmmanud hapnikku korraks sügavalt sisse ja lastes seda siis tuhinal kopsudest välja, võttis Gasper Miette käest kinni, põimides üksteise sõrmed vaheliti. Tema näole libises aeglaselt naeratus, selline naeratus, mis tõi nähtavale tema põselohud.
|
|
|
Post by Miette Aceline Dwell on Nov 15, 2009 19:48:00 GMT 2
Nende sõnade peale pigistas Miette oma silmad kinni, oodates uut valutorget - see ei jäänud tulemata, kuid mingil põhjusel oli see nõrgem. Kas Hans tõesti mõistis? Kas ta tõesti sai aru? Nüüd voolasid pisarad juba peatamatult. Kõik need korrad, kui ta viimase kümne aasta jooksul nutnud polnud, näisid nüüd enda korda nõudvat, alustades kõikidest nendest kukkumistest, lõpetades täiesti tühiste tülitsemiste ja haiget saamistega.
Kui järgmisel hetkel ta enda sõrmede vastus tuttavat puudutust tundis, avas tütarlaps enda märjad silmad ning vaatas otsa nendele soojadele pruunidele. Ja naeratas nutuselt, pisarad endiselt mööda põski alla veeremas, nähes Gasperi näol seda armsat naeratust, mis südame soojaks tegi. Kas talle oli nüüd andeks antud?[/color]
|
|
|
Post by Hans G. Williams on Nov 15, 2009 19:54:08 GMT 2
Hans naeratas, tõmbas Miette kättpidi endale lähemale ning kummardus talle veidi lähemale, pühkides näppudega tüdruku pisaraid. "Ma arvan, et ma saan aru.. Kuid mu süda on ikka veel murtud," ütles ta lõpuks, naeratades ikka seda naeratust ning vaadates Miette'i sügavaid, ookeanirohelisi silmi. Nõjatudes neiule lähemale, surus Hans vaid hetkeks enda huuled Ace'i suunurgale, tõmbudes seejärel eemale, kuid jäädes ikka sellesse samasse asendisse. Nende nägude vahel oli kõige rohkem seitse sentimeetrit.
|
|
|
Post by Miette Aceline Dwell on Nov 15, 2009 20:01:18 GMT 2
Tundes, kuidas ta süda vaikselt ennistise väikse nõela tekitatud kohutavast valust vaikselt taastub ning uue hooga lööma hakkab, hingas Miette sügavalt sisse, kui Hansu ta endale lähemale tõmbas, tundes noormehe mõnusat omapärast lõhna, mida ei olnudki võimalik otseselt millegi maisega ühendada. See lihtsalt oli.. tema lõhn.
"Ma ei ole küll õmblemises kõige parem, kuid ma teen kõik, et selle tükid taas liita, niiet iga väiksemgi mõra jääks nähtamatu," sosistas Aceline vaikselt, silmi uuesti avades, mis olid hetkeks sulgunud, kui Hansu huuled sekundiks tema huulenurgale puutusid.[/color]
|
|
|
Post by Hans G. Williams on Nov 15, 2009 20:06:16 GMT 2
"Nõus," ütles Hans laialt naeratades, Miette't endale veel lähemale tõmmates, nii et nad olid varsti üksteise vastas niimoodi, et nende vahel ei hõljunud isegi õhku. "Õmble see kokku ja jäta endale," sosistas ta tüdrukule kõrva, võttes nüüd Ace'i ümbert kinni.
|
|
|
Post by Miette Aceline Dwell on Nov 15, 2009 20:13:28 GMT 2
"Kas ma saan siis andeks?" küsis Miette sosinal, justkui ootaks ta just kohtuotsust, et kas ta mõistetakse süütuks, saab tingimisi või visatakse eluks ajaks kongi. Tütarlaps teadis, et ta oleks väärinud mingitki karistust, kõige etemini eluaegset - see oleks kõige ausam. Kuid samas ta süda tõesti tahtis, et talle oleks andeks antud. Tema süda juba kuuluski Hansule, ilma et poiss seda ise küsinud oleks - ilma et tüdruk seda talle isegi pakkunud oleks.[/color]
|
|
|
Post by Hans G. Williams on Nov 15, 2009 20:18:15 GMT 2
"Jah.." ütles noormees säravalt naeratades ja noogutas siis vaevunähtavalt. "Muidugi," kinnitas ta, tundes Ace'i hingetõmbeid enda näol ja hingates sisse tüdruku suurepärast lõhna. Kes talle andeks ei annaks? Sulgedes hetkeks silmad, libistas Hans peale sügavat sissehingamist enda huuled Ace'i omadele, hakates teda õrnalt suudlema. Aga seekord ei juhtunud midagi. Nekromant suutis end kontrolli all hoida.
|
|
|
Post by Miette Aceline Dwell on Nov 15, 2009 20:24:50 GMT 2
Tüdruk ise ei annaks endale ealeski andeks. See on üks asi, mis on 100% kindel. Kuid siiski, kuuldes et talle oli ikkagi andeks antud, sooritas Miette süda mingitsorti kaskadööri triki, mille sees oli üsna mittu kolmekordset saltot. Tundes järgmisel momendil noormehe huuli jälle enda omadel, sulges Aceline enda silmad, vastates kergelt sellele õrnale suudlusele, kogu keha läbimas sõnukirjeldamatult hea tunne - nagu hõljuks ta pilvedel. Tütarlapse käed libisesid ümber Hansu kaela, kui ta poissi vastu suudles.[/color]
|
|
|
Post by Hans G. Williams on Nov 15, 2009 20:29:40 GMT 2
Hans suudles Miette't õrnalt ja tema mõlemad käed libisesid tüdruku pihalt tema alaseljale, hoides teda niiviisi väga õrnalt, kuid mõnes mõttes ka tugevalt enda vastas. Tema silmad olid juba nende huulte kokkupuutumisel kinni vajunud. Eemaldudes Aceline'st tahtmatult, et kaks sekundit hinge tõmmata, olid peagi nooruki huuled taas Miette omadel ja Gasp asus teda taas kirglikult suudlema.
|
|
|
Post by Miette Aceline Dwell on Nov 15, 2009 20:41:28 GMT 2
Miette tõusis isegi veidikene varvaste peale, et Hansule veelgi lähemal olla, teda endiselt vastu suudeldes. See hetk võis kesta vaid mõned minutid, kuid samas ka igaviku - Aceline ei olnud kindel. Ta oli täielikult ajataju kaotanud. Kõht näis olevat täielikult õõnes kuid samas täidetud edasi tagasi lendlevate liblikate.. ei, mitte liblikate, draakonitega. Jah, see tunne, mis tema kõhus oli, ei saanud olla liblikad, nagu paljud seda kirjeldasid. Need olid pigem draakonid. [/color]
|
|
|
Post by Hans G. Williams on Nov 15, 2009 22:02:47 GMT 2
Järsku sai Hansile kõik selgeks. Ta tundis, kuidas ta hakkab elamiseks rohkem Miette olemasolu vajama ning tema enesetapukavatsused kadusid kuskile.. Võis öelda, et noormees tundis, et Ace on tema hapnik, tema päike, tema vesi.. Kõik, mida elamiseks vaja on. Eemaldudes peagi Miettest, vaatas Gasper naeratades Ace'i rohelistesse silmadesse.
|
|
|
Post by Miette Aceline Dwell on Nov 15, 2009 22:15:43 GMT 2
Võiks öelda, et Miette tunded Hansu vastu olid veelgi tugevamad - Gasper oligi tema elu. Kui noormehe huuled viimaks tema omade vastast kadusid, avas tütarlaps silmad ning vaatas vastu nendele kenadele sügavatele tumepruunidele silmadele, millest võis korraga välja lugeda nii paljut ja samas mitte midagi. Müstika. "Ma armastan sind," sosistas tütarlaps need kolm sõna, mida iga inimene oma elu jooksul kuulda tahab. See oli täielikult tõsi - rohkemgi veel. Tüdruk lausa sõltus Hansust.[/color]
|
|
|
Post by Hans G. Williams on Nov 16, 2009 14:30:15 GMT 2
Naeratades õrnalt, kui Miette ütles, et armastab Hansi. See ei olnudki mingi ärakasutamine.. Ace'i silmadest võis isegi näha, et ta tõesti räägib tõtt. Gasperi käsi libises Aceline'i juustesse, samas kui teine käsi tõmbas tüdrukut veel rohkem nooruki vastu. Nekromant ei oleks tahtnudki neiust enam mitte-mitte kunagi lahti lasta, ta lihtsalt vajas Miette lähedust ja tema olemasolu, et tunda ennast õnnelikult ja elurõõmsana. "Sa tead, et ma armastan sind nii samuti. Minu tunnete kirjeldamiseks ei ole sõnu," ütles Hans tasakesi, enda põse tüdruku põse vastu pannes ja teda kallistades.
|
|
|
Post by Miette Aceline Dwell on Nov 16, 2009 16:07:50 GMT 2
Miette sulges enda silmad, tundes lihtsalt nende käte sooja embust enda ümber ning seda mõnusat häält oma kõrvus, näol naeratus. Inimesed ülemaailma väitsid alati, et kõige romantilisem paik asub Euroopas - Prantsusmaa pealinnas, Pariisis. Polnud olemas inimest, kes ei teaks kohta, nagu seda on Eiffeli torn, polnud. Iga üks oli sellest kuulnud, seda pildilt näinud või ise ka kohal käinud.
Kuid tänase päevani polnud Aceline mõistnud, mis selles suures rauakolakas nii erilist oli. Mis selle kõigile niiii eriliseks tegi? Aga nüüd, praegult.. Oli see tema jaoks korraga oma tähenduse saanud. Õhkõrna tähenduse, mille joon arvatavasti tulevikuga üha tugevamaks muutub. Praeguse hetke juurde naastes.. see oli liiga ideaalne - tüdruk ei tahtnud enam lahti lasta. Ta ei pannud tähelegi, kuidas liikluskära all tänavatel vaikselt hoogu hakkas koguma ning alt poolt õhuga inimeste jutusumin edasi kaikus. Täpselt siin oli õige.[/color]
|
|