|
Post by Maria Rawley on Nov 12, 2009 19:25:16 GMT 2
Õhtuses pargis, lampide valguskumas, jalutas noor tüdruk. Kott, mis tal oli kaasas vaat', et iga kord, kui ta kodust välja astus, oli tunduvalt kergem, kui tavaliselt. Kotis oli vaid pastakas, ja üks kaustik, kuigi sealt võis leida ka muid pisikesi asju. Käes hoidis Maria kergelt kortsunud paberilipakat, millele oli trükitud telefoninumber. Neidis oli dilemma ees - kas helistada, või mitte? Otsustanud siiski võõrast mitte tülitada, surus ta kortsunud paberi tagasi taskusse.
|
|
|
Post by Roger Martin on Nov 12, 2009 19:29:51 GMT 2
Roger, kui linna uustulnuk, oli tulnud esmakordselt parki õhtust Pariisi nautima. Oh seda õnne, mis tema sees toimus, kui ta eemal silmas oma uut armastust, Mariat. Ta kohe kiirendas oma kõnnakut, vahele tuli ka paar jooksusammu, mida ta siiski maha suutis suruda. Maria selja taha jõudes asetas ta oma käed hellalt Maria silmadele, küsides jämeda häälega: "Kes on?"
|
|
|
Post by Maria Rawley on Nov 12, 2009 19:33:33 GMT 2
Tütarlaps võpatas, kui kellegi soojad käed tüdruku silme ette ilmusid, ja tuttav hääl teda kõnetas. Tõmmanud sügavalt kopsudesse sügisest jahedat õhku, püüdis ta häält inimesega kokku viia. ,,Roger, eks?'' torkas talle äkitselt pähe, pöörates end nüüd ümber. Jah, oligi see sama salapärane ja huvitav võõras, keda neiu paar päeva tagasi metroos oli kohanud. ,,Ma just kaalusin, kas helistada sulle või mitte. Aga tundub, et mul polnudki vaja helistada,'' lausus Maria vaikselt, suul mänglev naeratus.
|
|
|
Post by Roger Martin on Nov 12, 2009 19:42:21 GMT 2
Noormees oli väga üllatunud, kui kuulis, et Maria oli plaaninud talle helistada. "Kuule, mis me ikka seisame siin, lähme kuhugi, sa tead siin pargis mõnda erilist paika? Ma olen siin esimest korda, kõik on siin linnas uus," üritas Roger kuidagi juttu edasi viia.
|
|
|
Post by Maria Rawley on Nov 12, 2009 19:46:06 GMT 2
Maria kehitas kergelt õlgu. ,,Ega siin pargis midagi erilist olegi. Park nagu park ikka. Pingid, puud-põõsad, tänavavalgustuslambid..,'' vastas neidis mõtlikult, üritades meelde tuletada mõnd erilisemat kohta pargis, kuid talle ei tulnud meelde ühtegi kohta. Vaikselt hakkasid kaks noort edasi kõndima. Neiu imetles parki, kus ta jalutas. Kõik oli nii ilus, just lambi valguskumas. Polnud ime, et tütarlaps armastas õhtuti pargis jalutada.
|
|
|
Post by Roger Martin on Nov 12, 2009 19:52:38 GMT 2
Kui neiu imetles parki, siis Roger imetles Mariat. Kõik oli nii, nii uskumatult ilus, kui kunagi peaks ta oma lapselastele rääkima esimesest armumisest, siis kahtlemata räägib ta just sellest õhtust pargis. "Kas sa oled terve elu Pariisis elanud?" küsis Roger järsult. Ega ta väga vastust oodanudki, lihtsalt oli vaja kuidagi piinlik vaikus lõpetada.
|
|
|
Post by Maria Rawley on Nov 12, 2009 20:00:01 GMT 2
,,Enam-vähem jah, kuigi mingiaeg elasime Pariisist väljas, maakohas, kuid me olime sunnitud isa töö tõttu Pariisi tagasi kolima,'' rääkis ta, noormehele pilku pööramata. Teda lihtsalt võlus see õhtune park, kuid tuju kiskus alla mõte sellest, et ta peaks ennast homme kooli vedama, või siis vähemalt küsima kelleltki õppimist, et mitte väga maha jääda.
|
|
|
Post by Roger Martin on Nov 12, 2009 20:06:05 GMT 2
Korraks peatus Roger ja kohe peatus ka Maria tema kõrval. Poisike võttis julguse kokku ja küsis neiult: "Kas keegi on öelnud, kui pagana ilus sa oled?" Ta ei teadnudki mis vastust oodata, kas väga positiivset või väga negatiivset vastust.
|
|
|
Post by Maria Rawley on Nov 12, 2009 20:11:37 GMT 2
Maria seisatas, vaadates nüüd küsivalt Rogerile otsa. Kuulnud küsimust, kergitas tütarlaps hindavalt kulmu. ,,Ma tänan,'' vastas neidis vaid, kuigi ta oleks võinud vastata, et ta on seda kuulnud tuhandeid kordi. Saatnud noorukile julgustava naeratuse, surus ta käed teksade taskutesse ja liikus mööda teed edasi.
|
|
|
Post by Roger Martin on Nov 12, 2009 20:17:23 GMT 2
Roger jäi unistades maha, ärgates ruttas kohe Mariale järgi. Ta ei saanud ikka üle ega ümber Maria välimusest, iga kord pead tema poole pöörates oli tal kogu aeg VAU MILLINE TÜDRUK tunne. Roger palus temakesel oma perekonnast rääkida.
|
|
|
Post by Maria Rawley on Nov 12, 2009 20:30:54 GMT 2
Maria naeratas, kui Roger ta kõrvale tagasi jõudis. Kuulnud küsimust neiu perekonna kohta, vedas neidis oma suu viltu. ,,Hmm .. Isa on pidevalt ärireisidel, aga mind eriti ei häiri. Suudan üksi ka hakkama saada. Mul on kolme-toaline korter Pariisi äärelinnas. Isa on justkui töönarkomaan. Aga ju talle meeldib, ja mul muudkui raha tiksub,'' mõtiskles ta, vaadates hetkeks noormehe poole. ,,Ei,.. Mitte, et raha mingit väga suurt rolli mängiks, aga jah, vaesust ma kannatama ei pea,'' lisas Maria kiirelt, kartes, et poiss saab temast valesti aru. Tüdrukule polnud raha just eriti tähtis, kuid oli hea, kui ta sai minna poodi muretsemata selle pärast, kui palju maksavad püksid, või paar kingi.
|
|
|
Post by Roger Martin on Nov 12, 2009 20:40:05 GMT 2
"Väga tore," vastas poiss ja naeratas malbelt. Veidi hääletooni tõsisemaks muutes, päris ta edasi: "Sa ei öelnud sõnagi oma emast, ega õdedest-vendadest."
|
|
|
Post by Maria Rawley on Nov 12, 2009 20:44:13 GMT 2
Nooruk köhatas vaikselt. ,,Mul pole õdesid - vendi. Ema samuti mitte. Teda pole enam meie seas,'' vastas ta, tundes, kuidas lause teisel poolel hääl justkui kurku kinni. Lastes kuuldavale raske ohke, viies pilgu kaugele enda ette. Ema teema pole talle kunagi kerge olnud. Eriti nõme on veel, kui keegi hakkab pärima kuidas ja millal ta ema hukkus.
|
|
|
Post by Roger Martin on Nov 13, 2009 16:23:35 GMT 2
Seda ei suutnud poisike oodata, ta ei osanud enam midagi kosta. "Oi, väga kahju, tunnen tõesti kaasa," ehmatas ta lõpuks endast välja. Ta ei suutnud mõeldagi elust ilma emata, see oli tema jaoks nagu maja ilma katuseta või rohelise muru asemel valge muru. See uudis rabas Rogeri totaalselt jalust. "Sa oled siis vist harjunud üksi kodus olema, kui isa tööl on? Kuidas see tunne on?" päris noormees lõpuks ilmselgelt endast natuke väljas olevalt tüdrukult tema kõrvalt.
|
|
|
Post by Maria Rawley on Nov 13, 2009 16:29:16 GMT 2
Tütarlaps kehitas Rogeri kaastundeavalduse peale vaid õlgu. ,,Algul oli veidi hirmutav. Isa ärireisid kestsid mõnest päevast kuni paari nädalani, ja algul ei osanud ma midagi õieti tehagi,'' vastas ta noormehele, kes tundus olevat tõsises hämmingus sellest, et neidisel ema pole. ,,Mul on krediitkaart, et saaksin ilusti hakkama..,'' lisas Maria vaikselt, vilksamisi hetkeks Rogeri poole vaadates. Jah, inimesel, kellel ema eksisteerib, ei oskakski ette kujutada, mis on elada ilma emata. Täiesti mõistetav. Pole ime, et poiss seda päris. ,,Nüüd olen juba harjunud. Isegi hea on, kui isa kodus pole. Pole kedagi, kes minu kallal tänitaks ja muudkui mu hinnete pärast viriseks,'' lõpetas tüdruk oma jutu mõtlikult. Nüüdseks vaikides vaatas ta kaugusesse.
|
|