|
|
Post by Dustin C. Ayers on Nov 17, 2009 20:18:30 GMT 2
Noormehel hakkas koheselt palju soojem, kui Miette talle teki peale tõmbas, mis siis, et ta oleks saanud seda ise ka teha. Noormees ajas ennast voodisee pikali ning seejärel vaatas Aceline. Oleks raske olnud seletama hakata, et ta polnud rääkinud. "Jah, mu poolõde. Vabanda, ma pole sulle rääkinud, mu isa keelas ja ma ei suutnud lihtsalt lubadust murda. Ma pidin sellest vaikima vähemalt aasta." rääkis noormees Miettele, kuigi Christopher lootis et tütarlaps võtab teda tõsiselt, mitte ei arva, et ta sonib. "Deliah, on mu poolõe nimi. Ma sain temast teada umbes kaks aasta tagasi, mäletad küll, kui ma pidin Pariisist lahkuma Prantsusmaa teise ossa, tegelikult lasi mu isal tutvuda mu poolõega. Me saime temaga hästi läbi, väga hästi, ta oli justkui õde, kes mul puudus. Muidugi ta oli 16, sel ajal."seletas noormees natukeseks peatudes ning vaadates enda ette, Deliah oleks olnud varsti peaaegu täisealine, ta suri natukene enne 17.ndat sünnipäeva. Christopher jätkas oma jutuga: "Ta oli haiget saanud, väga palju ja kõik see ühe poisi pärast. Poissi, keda ma ei kannata silmaotsastki. Ma ei tea täpselt, mis nende vahel toimus, kuid üsna raske oli Deliahit näha masendunud peale nende lahkuminekut, ta viha. Üks õhtu ta helistas mulle, peaaegu nii, nagu ma sulle..Igatahes selleks ajaks, kui ma jõudsin tema koju, leidsin ma ta...elutuna. Ja sellest ajast on ta mulle olnud kui kaitseingel, kui ma omadega nässu satun, käin ma kalmistul..aeg-ajalt." Miettele sellest rääkimine, vabastas teda kuidagi, kuigi Dustin teadis, et seda kõike oli ühe õhtu jaoks liiga palju.
|
|
|
|
Post by Miette Aceline Dwell on Nov 17, 2009 20:26:12 GMT 2
Miette kuulas vaikides Dustini vastust, tundes kuidas miski tal natukene kurgus pitsitas, kui ta meenutas endale seda tunnet, kui ta ise oli arvanud, et leiab Dustini eest niisamuti, nagu poiss oli leidnud enda poolõe.. elutuna. "Seljuhul mõistad sa vist väga hästi, millises olukorras mina olin? Sa oled mulle ju ka nagu vanem vend, Dust," rääkis tütarlaps vaikselt, tundes ennast mingis ajusopis ka natukene süüdi - paistis, et Christo oli talle rääkinud kõigest, kuid tüdrukul endale oli tema eest endiselt saladusi - saladusi, millest ta rääkida siiski ei tohtinud.[/i][/color]
|
|
|
|
Post by Dustin C. Ayers on Nov 18, 2009 23:54:28 GMT 2
Dustin noogutas Miette peale ning seejärel naeratas nõrgalt või vähemalt see nägi naeratuse moodustisena välja, "Ja loodan, et jään kah." pomises noormees ja näris alahuult. Jälgides Aceline, kergitas noormees kulmu, kas talle ainult tundus või tütarlaps oli natukene kuidagi liiga mõtlik ja kahtlane. "Mi, kas sa oled korras? Sa oled kuidagi liiga mõtlik ja tõsise näoilmega." küsis noormees pea padjale asetades ning kohendades. Ja nüüd oli uni laksust läind?
|
|
|
|
Post by Miette Aceline Dwell on Nov 19, 2009 22:10:54 GMT 2
Miette manas enda näole kerge naeratuse ning kallutas pead veidi viltu, blondid juuksed sellele ühele küljele langemas. "Muidugi jääd. Seda ei saa niilihtsalt minema visata ning kogu tuleviku eirata," lausus tütarlaps aeglaselt, enda sõrmi ristates ning pilku neile viies, tuues siis kuuldavale vaikse ohke. "Tegelikkuses.. sul on õigus. Kõik ei ole päris korras..enam. Ma.. pean sulle midagi rääkima," kogeles tütarlaps, sõnad paistsid väga raskelt üle tema huulte tulevat - see oli keeruline ning ta ei uskunud, et Dust teda uskuma jääks.[/color]
|
|
|
|
Post by Dustin C. Ayers on Nov 19, 2009 22:14:35 GMT 2
Kuuldes Miete ebakindlat lauset kergitas noormees kulmi ning esimene, mis üle ta huulte libises oli: "Mis mõttes?" ja raputas seejärel pead, see oli üks lollmaid küsimusi, mida küsida võis. Christopher köhatas ning lausus: "Enam? Kas siis ennem oli? Või tegelikult vabanda, räägi, ma kuulan." ja vaatas korraks lakke ning puuris seejärel oma pilguga Aceline. Mida oli Miette kogu aja jooksul varjanud? See kõlas imelikult, Dust arvas, et Ace räägib talle alati kõigest.
|
|
|
|
Post by Miette Aceline Dwell on Nov 19, 2009 22:42:42 GMT 2
Aceline hammustas endale õrnalt alahuulde, silmad endiselt hoolikalt enda sõrmi. "Vaata.. Asi on selles, et.. kui ma esimest korda Hansuga kohtusin, jäi ta mulle kohe hinge. Ning kui minuga õnnetus juhtus.. Tõi ta mind tagasi, andes mulle osakese endast, tänu millele sain ma arvatavasti võime inimestele haiget teha," rääkis Mi, kuigi ta teadis, et see jäi Dustinile hetkel väga segaseks. "Ma surin ära, Dust. Ja tema tõi mu tagasi ellu," lisas tütarlaps, aeglaselt enda silmi sõbrale pöörates.[/color]
|
|
|
|
Post by Dustin C. Ayers on Nov 19, 2009 22:50:12 GMT 2
Noormees ajas end tagasi istukile ning vaatas šhokis näoilmega Miettet. Ta ei saanud nüüd mitte midagi aru, mis mõttes suri ära? Miette oli ju ta kõrval praegu? Kas tal hakka jälle endal palavik pähe lööma, et ta kuuleb igasuguseid lollusi või mida? Noormees vajas paar sekundit lihtsalt hingamiseks ning seejärel püüdis ta midagi üle huulte saada, kuid vahtis ikkagi tummalt Aceline. "Surid ära? Okei..ma kuulsin vist midagi valesti." ütles noormees väga segaduses hääletooniga ning näpistas enda kätt, sulgedes korraks silmad ning jälle need avades. "Hans-haigetegemine ja surm ning elluäratus? Kaua sa seda mulle rääkinud ei ole, misasja." noormehe hääl kõlas isegi kergelt ärritunult, mitte viha pärast, segaduse pärast. Palavikus mõistusega jännata ja ülekeeda polnud just kõige tervislikum.
|
|
|
|
Post by Miette Aceline Dwell on Nov 19, 2009 22:58:00 GMT 2
Aceline hammustas kergelt huulde ning tõukas Christopheri õrnalt, et poiss tagasi pikali viskaks. Ta oligi oodanud, et sõber ðokis on. "Sa kuulsid täiesti õieti, pisike.. See juhtus mõni kuu tagasi.. kui ma Hansuga suht alles tutvusin - tal oli väga keeruline iseloom ning sellest oli võimatu jagu saada, kuid sa tead mind. Ma lihtsalt pidin tema koorest läbi murdma. Ja siis ma kukkusin, läin pea ära. Ja oli vaikus. Pime, soe ning rahustav vaikus. Sellest ma eriti ei mäleta, kuid tean, et korraga kuulsin sõnu keeles, mida ma kunagi varem kuulnud polnud, kuid mida ma mõistsin. Ja kuidagi voolas elu mu sisse tagasi," rääkis tütarlaps vaikselt, kindlalt Dustini tagasi patjadele surudes ning ennast pooleldi poisi kõrvale pikali heites, pea veel omakorda sõbra õlale toedatud.[/color]
|
|
|
|
Post by Dustin C. Ayers on Nov 19, 2009 23:12:41 GMT 2
Christopher oleks tahtnud natukene veel istukil püsida, kuid Miette jõudis teda juba tagasi voodile lükata. Noormees püüdis tütarlapse juttu süvenduda ja sellest arusaada, kuid see oli natukne raske. Kuidas oli saanud tütarlaps midagi sellist varjata? Või jah, vale küsimus, aga ikkagi, ei leidnud see oma sahtlit Dustin mõistuses. "Mis Gasper on siis mingi nõid või?"päris noormees täiesti sarkastilise ja tobeda hääletooniga. Ta oleks pidanud ütlema maag, sest noh, nõid käis rohkem tema meelest naisterahva kohta. Noormees tundis, et Miette oma pea tema õlale toetas ning see meenutas talle vanu aegu, siis kui nad pisemad olid.
|
|
|
|
Post by Miette Aceline Dwell on Nov 21, 2009 16:28:52 GMT 2
Aceline tõmbas enda jalad aeglaselt samuti voodile ning naeris vaikselt, täiesti parandamatult, selle küsimuse üle - ta ei naerdnud Dustini üle, lihtsalt see küsimus kõlas koomiliselt. "Ei, Hansu ei ole nõid. Tema suguste jaoks kasutatakase ühte teist sõna. Nekromant? Oled kuulnud?" vastas tütarlaps vaikselt, enda pead veidike liigutades, et küsivalt oma parimale sõbrale otsa vaadata, kelle nägu palavikust õhetas.[/color]
|
|
|
|
Post by Dustin C. Ayers on Nov 22, 2009 22:02:27 GMT 2
Kuuldes, kuidas Miette rääkis mingitest Nekromantidest, sõbranna küsimuse peale, raputas noormees pead. Ta polnud üldse vist kuulnudki, ei üks kord oli, aga mitte rohkemat. Ta tundis, kuidas keha aina kuumemaks muutus, kuid samas külm oli ning talle tekkisid külmavärinad. See oli üsna vastik. Ta raputas ennast üle keha ning näris mõtlikult alahuult. Natukene tugev peavalu ei lasknud tal korralikult mõelda ning tal oli tunne, et ta kohe kõrbeb ja külmub korraga.
|
|
