Post by Miette Aceline Dwell on Apr 30, 2010 22:02:41 GMT 2
Kõik oli vaikne. Rahulik. Tuim, pime, kuid endiselt rahulik. Valu ei olnud. Mitte midagi reaalset ei olnud. Nagu ei olekski õieti enam midagi olemas. Kes ta oli? Kus ta oli? Mis ta oli? Miks ta oli? Miks ta suutis neid küsimusi mõista, neid küsimusi esitada? Talle tundus, nagu ta hõljuks. Ja ta tahtis, et nii jäeks. Nii oli hea. Siin ei olnud ei soe, ega külm, siin oli hea.
Kuid näis, nagu miski kisuks teda siiski tagasi juba nii ruttu kaugeks jäänud reaalsuse poole. Tüdruku olemus tõmbus esimesel murdsekundil teadlikult eemale. Ta tundis sealt poolt valu. Siin, kus ta praegult oli, siin polnud ajal tähtsust. 0,00000001 sekundit võis võrduda igavikuna, mille jooksul suutis ta kaaluda paljusid asju. Kuid korraga näis keegi aega kiiremini keeravat, liiv näis kiiremini voolavat.
Korraga oli jälle valus. Aceline oiatas. See valu näis lausa põletavalt. Ta lihtsalt ei kannatanud seda. See oli kohutav. Tema silmalaud värelesid ning avanesid, kuid koheselt pigistas ta need kõvasti kinni tagasi. Valgus oli õõvastav. Ta ei teadnud endiselt, kes või kus ta on. Isegi ei teadnud ta, mis ta on. Ta ei mäletanud midagi. Ta lihtsalt teadis, et ta saab nüüd jälle hingata, et ta peab seda tegema. Ja et ta on tagasi valu juures.
Silmi endiselt kõvasti kinni pigistades, kuulis tüdruk oma kõrvus enda vere kohinat, enda südame pekslemist. Samuti kipitavat valu enda näos ning kätel. Midagi teravat näis lõikavat tema paremasse jalga ja vasakusse kätte. Aeglaselt liigutas tüdruk enda paremat kätt, tõstes selle aegamisi silmade juurde, neid siis uuesti avades.
Nüüd oli ka tema aju juba korralikult tööle hakanud, kõik mälestused imbusid temasse tagasi, aegamisi, hiljutisemad enne, hilisemad pärast. "Gasper?" Miette hääl oli kergelt kare ning rääkimine vaikne, kuid mitte valulik. Ebameeldiv, kuid mitte valulik. Ja siis ta mõistis, mis just juhtunud oli. "Eieiei. Miks?" See viimane kõlas natukene isegi nõudvalt. Ace keha läbis kerge värin ja vappumine.[/color]
Kuid näis, nagu miski kisuks teda siiski tagasi juba nii ruttu kaugeks jäänud reaalsuse poole. Tüdruku olemus tõmbus esimesel murdsekundil teadlikult eemale. Ta tundis sealt poolt valu. Siin, kus ta praegult oli, siin polnud ajal tähtsust. 0,00000001 sekundit võis võrduda igavikuna, mille jooksul suutis ta kaaluda paljusid asju. Kuid korraga näis keegi aega kiiremini keeravat, liiv näis kiiremini voolavat.
Korraga oli jälle valus. Aceline oiatas. See valu näis lausa põletavalt. Ta lihtsalt ei kannatanud seda. See oli kohutav. Tema silmalaud värelesid ning avanesid, kuid koheselt pigistas ta need kõvasti kinni tagasi. Valgus oli õõvastav. Ta ei teadnud endiselt, kes või kus ta on. Isegi ei teadnud ta, mis ta on. Ta ei mäletanud midagi. Ta lihtsalt teadis, et ta saab nüüd jälle hingata, et ta peab seda tegema. Ja et ta on tagasi valu juures.
Silmi endiselt kõvasti kinni pigistades, kuulis tüdruk oma kõrvus enda vere kohinat, enda südame pekslemist. Samuti kipitavat valu enda näos ning kätel. Midagi teravat näis lõikavat tema paremasse jalga ja vasakusse kätte. Aeglaselt liigutas tüdruk enda paremat kätt, tõstes selle aegamisi silmade juurde, neid siis uuesti avades.
Nüüd oli ka tema aju juba korralikult tööle hakanud, kõik mälestused imbusid temasse tagasi, aegamisi, hiljutisemad enne, hilisemad pärast. "Gasper?" Miette hääl oli kergelt kare ning rääkimine vaikne, kuid mitte valulik. Ebameeldiv, kuid mitte valulik. Ja siis ta mõistis, mis just juhtunud oli. "Eieiei. Miks?" See viimane kõlas natukene isegi nõudvalt. Ace keha läbis kerge värin ja vappumine.[/color]