|
Post by Miette Aceline Dwell on Nov 16, 2009 21:55:31 GMT 2
Miette silmitses hetke veel paanika ning üha kasvava murelikkusega Christopheri, tundes siiski kergendust, kui poiss midagi ütles. Nendest sõnadest välja tegemata, asetas tütarlaps ühe sõbra kätest ümber enda õlgade ning ajas ennast Dustini raskuse all veidi vankudes püsti, vedades sõbra külma eest sisse. Tõesi, seal oli kohutavalt külm, isegi tüdrukul endal, kuigi tal oli seljas mantel ning kaelas sall ja puha - Dust nägi riietuse poolest välja, nagu oleks soe suveõhtu!
"Ole lihtsalt tasa, istu siin, ma tulen kohe," pomises tütarlaps vaikselt, Dustini voodile istuma seades ning talle teki ümber õlgade tõmmates, kadudes hetkeks ära. Ta mäletas vägagi hästi, kus asus esmaabikapp. Hetke pärast oligi Mi tagasi sidemetega, klaasi vee ning rahustitega. "Näe, võta," Ace hääl kõlas korraga lausa hoolitsevalt, kui ta järgmisel hetkel asus Dusti verise käega tegelema. Tegi poiss mis ta tegi, sellele vaatamata ei saanud Ace vaatama jääda, kuidas poiss sedasi piinleb.[/color]
|
|
|
Post by Dustin C. Ayers on Nov 16, 2009 22:03:48 GMT 2
Dustin kõndis küll kaasa, kui Miette ta tuppa taris, aga ta oli kergektl nagu zombie. Toasoojus tõi kaasa talle mäletamise, ta ei saanud mäletada seda, mida tal praegu kõige raskem meenutada oli, kuid see torkas talle pähe õhtu, selle soojuse, kui nad olid Adeelega koos. Ta lasi Acel ennast kantseldada, kuigi ta ei tahtnud, et tütarlaps seda teeb. Noormees kuuletus Miettele, võttes rahustid ning vee sisse, ja siis, kui Miette sai noormehe käega valmis, vajus noormees seljaga voodile pikali, ta vahtis lakke, lausudes: "Miette, aitähh..kuid ma kaotasin kõik, ma kaotasin Adeele." ta hääl kõlas justkui ta soniks.
|
|
|
Post by Miette Aceline Dwell on Nov 16, 2009 22:07:58 GMT 2
Kulme kortsutades jälgis Miette, kuidas sõber rahustid sisse võttis. Kuuldes siis tema sõnu, sattus tütarlaps kergelt segadusse. Adeele? Who's Adeele? "Pisike, millest sa räägid? Kes on Adeele?" küsis Ace vaikselt, ennast poisi voodiäärele istuma seades ning tekki rohkem külmunud noormehe ümber mässides, seejärel endal salli ümbert kaela ära võttes ja oma mantli nööbid eest lahti tehes.[/color]
|
|
|
Post by Dustin C. Ayers on Nov 16, 2009 22:13:17 GMT 2
Valu Dustini peas, hakkas tasapisi vaibuma, kuid ta tundis, et ta pea huugab-no muidugi, kui istud täiskülma ilmuga palavikuga õues, on loogiline, et see tõuseb veelgi. Kuuldes Miette küsimust, ohkas noormees sügavalt, seletades: "Adeele on tüdruk, keda ma kohtasin paar päeva tagasi, kõige imelisem tüdruk, keda ma näinud olen, ta suutis mind köita esimesest silmapilgus, ta on see, kes peaks olema minu. See, kelle ma oma lolluse pärast kaotasin..ta ei taha minust midagi enam kuulda. Ma ei tea kuidas, ta teab..mida ma tegin, metroos." ning asetas oma käed silme ette, varjates oma näo. Tal oli raske sellest rääkida ning alles nüüd mõistis Christopher, mida ta hetke tagasi oli teinud. Ta oli just püüdnud olla nõrk ja teha midagi mõttetu, ennast vigastada. Sel polnud mõtet. Kui Aceline oleks praegu näinud noormehe nägu, siis peegeldaks tema silmadest vaid viha ja kurbus.
|
|
|
Post by Miette Aceline Dwell on Nov 16, 2009 22:22:36 GMT 2
Aceline noogutas vaikselt, tundes vaikset torget - see polnud see, et ta oleks olnud armukade, ei, kohe üldse mitte. Tänu sellele, mis metroos juhtus, oli tema selgeks saanud, et õige oli Hans, mitte Christo. Tal oli olnud valus näha Hansu ilmet ning kuidas poiss minema kõndis. Ja veelgi valusam seetõttu, kuna osake Hansust elas jäädavalt tüdruku sees, aidates tal edasi eksisteerida - sellise teadmisega pidi tüdruk ise elama, kuid ta polnud sellises seisus, nagu Christo - mitte ligilähedaseltki, kuigi ta oleks pidanud olema hullemas.
"Ma teen kakaod? Tahad? See rahustab.. ja ðokolaad peaks sulle natukene elujõudu andma," pakkus Ace vaikselt, kergelt käega üle Dustini lauba tõmmates, et sealseid juukseid eemale lükata, kuid võpatas, tundes kui kuum poiss oli. "Ja ma arvan, et peaks sind kraadima ka.. Ning arvatavasti tuleb sul palavikualandavat tabletti ka veel võtta.. sa lähed põlema varsti muidu," rääkis tütarlaps, ennast aeglaselt püsti ajades ning pikalt Dusti silmitsedes veel. "Ma usun, et sinu ja Adeele vahel saab kõik korda," lisas neitsik vaikselt.[/color]
|
|
|
Post by Dustin C. Ayers on Nov 16, 2009 22:30:16 GMT 2
Dustin noogutas jõuetult , kui Aceline pakkus talle kakaod. Ta lootis, et Miette tõesti andestab talle, mitte ei ole siin ainult haletsuse või paanika pärast. "Miette, maa..palun sult siiralt andeks, ma tean, et sul on raske seda teha, kuid palun vabandust. Ma ei tea, mida ma mõtlesin, kui üldse midagi mõtlesin, ravimid ning peavalu võttis mu üle võimust-kuigi see pole piisav vabandust. Ja ma tean, et sa arvad, et kannatasid rohkem kui mina, kuid mõista mind palun, ma rikkusin kolme inimese ja enda elu korraga. Ma ei julge eales enam Adeelele ega Hansule otsa vaadata. Ma olen loll-idikas." rääkis noormees , oma käsi silme eest võttes ja ennast püsti ajades, istukile. Ta vaatas Miettele silmisse, kuna tahtis, et sõbranna teaks, et ta ei valeta. Ta teadis, palavik oli kindlasti kõrge, see oli enne olnud peaaegu 39 ja nüüd, ei julgenud ta kraadiklaasi vaadatagi. Kahjuks oli tal liiga raske nõustuda tütarlapse väitega, nii kergelt ei lähe tal Adeelega, kui Miette arvas. Ta oli lasknud tütarlapse käest. Noormees tõmbas jalad voodile ning mässis ennast teki sisse. Ta hakkas oma kainet olekut tagasi saama, mitte et ta oleks joonud, vaid ravimitekainet.
|
|
|
Post by Miette Aceline Dwell on Nov 16, 2009 22:37:59 GMT 2
Miette kummarus kiirelt ettepoole nind surus nimetissõrme Dustini huultele, paludes tal vaikida. "Sa ei pea ennast praegult sellega piinama, eksole? Oma elu rikkusin ma ise ära, lastes sul teha seda, mida sa tegid. Tead ju, et ma oleksin pidanud su eemale lükkama, kuid ma ei teinud seda. Ja sedasi põrmustasin ma Hansu, sa oleksid pidanud nägema tema nägu.. Ta näis olevat lausa surnud," rääkis Miette ning vaikis siis korraga, kui see meenutus ta hääle kinni võttis. Kiirelt kadus tütarlaps toast.
Möödusid mõned minutit, kuid siis oli tüdruk juba tagasi - kahe aurava tassi kakao ning kraadiklaasiga. "Nii, palun," lausus ta vaikselt, kraadiklaasi sõbrale ulatades ning kakaokruuse öökapile asetades, samas ennast tagasi voodiäärele istuma seades. Tüdruk oli vahepeal ka mantli seljast võtnud ning nüüd võis näha, et selle all kandis ta musta-valge-halli triibulist kampsunit ja musti pükse.
|
|
|
Post by Dustin C. Ayers on Nov 16, 2009 22:43:52 GMT 2
Noormees lasi tütarlapsel rääkida ning vaikis, kui Aceline oma näppu ta huultele surus. Ta ei jaksanud enam rääkida, sest tegelikult, mida rohkem ta rääkis, seda valusam tal endale seda tunnistada oli, mida Adeele oli teinud. Kui Miette tagasi tuli, võttis Christopher sõbranna käest kraadiklaasi ning asetas selle omale pluusi alla, see tundus nii külm olevat võrreldes Chrisi kehatemperatuuriga, et tekitas noormehele judinaid. Peavalu ilmus tasapisi tagasi. Mõni minut hoidnud kraadiklaasi ning jälginud kakao auramist, võttis ta selle ära ning nagu väike laps andis ta kraadiklassi Miette kätte. Ta pea lõhkus nii tugevalt, et ta ei suutnud isegi näha, mis seal kirjas oli ja võib-olla ei tahtnudki.
|
|
|
Post by Miette Aceline Dwell on Nov 16, 2009 22:59:59 GMT 2
Kraadiklaasi enda kätte võttes, silmitses Miette seda ning siis murelikult Dustinit. "39,8," lausus tütarlaps napilt, kraadiklaasi siis kummutile asetades ning Christopherile tableti(palaviku alandamiseks) ning ennist veel alles jäänud veeklaasi ulatas. "Su pea valutab ka? Aspiriini?" uuris tütarlaps vaikselt, seejärel öökapilt üht auravat kakaotassi võttes ning seda Dustini poole ulatades - seda tuli soojalt juua.[/color]
|
|
|
Post by Dustin C. Ayers on Nov 16, 2009 23:07:46 GMT 2
Christopheri silmad muutusid ülisuureks, 39.8 oli väga suur arv, vedas tal, et see vähemalt neljakümneni ei ulatunud. Võttes Miettelt tableti koos veeklaasiga, ja neelas kibeda tableti alla. Tütarlapse küsimuse peale noormees noogutas, pannes klaasi kapiäärele, kuid aspiriini peale, raputas pead, "Ma ei taha rohkem rohte, peavalu on minu süü-sa nägid, mida rohud kaasa toovad." rääkis noormees tõsiselt, ja võttis kakaotassi, mõned lonksud võttes. See maitses peaaegu imehästi ning soe vedelik voolas mööda kurku alla. "Ma ei saa kauaks koju jääda, ma luban, et tänane õhtu olen siin, kuid homme, ma pean minema Adeelet otsima. Aga igatahes, Mi, see on vist idiootsem küsimus selles olukorras, mida ma küsida saan, kuid kas ma saan midagi teha, vähemalt midagigi, et sa Hansuga oma asjad korda saaks?" päris noormees parima sõbranna käest. Ta tahtis kuidagi aidata, kuid ei teadnud kuidas. Ta ei teadnud, mis nende kahe vahel oli juhtunudki tegelikult, mis oli enne ja mis oli pärast.
|
|
|
Post by Miette Aceline Dwell on Nov 16, 2009 23:19:22 GMT 2
Aceline võttis kummutilt enda kakaotassi ning lasi mõnusalt kuumal ðokolaadil oma kõrist alla voolata. See täitis ta kõhu soojusega. "Sa ei pea selle pärast enam muretsema, pisike. Ma sain.. varahommikul Hansuga Eiffelis kokku.. Ja meie vahel on nüüd kõik korras," lausus tütarlaps aeglaselt, rahustava häälega, rohelised silmad kergelt särama lüües, kui ta seda meenutas - kogu seda hetke.. see oli olnud lihtsalt liiga hea. "Aga ma hoolitsen isiklikult selle eest, et sa ei läheks kuhugi enne, kui sa terve pole. Ma võin ise Adeele üles otsida, võimidagi.. Aga sina ei liigu siit kuhugi enne, kui oled terve. Vähemalt mitte enne, kui temperatuur normis on," lausus Ace kindlalt, enda jahedate sõrmedega tugevamalt tassi ümbert kinni hoides.[/color]
|
|
|
Post by Dustin C. Ayers on Nov 16, 2009 23:24:35 GMT 2
Kuuldes, et Ace rääkis, et ta sai Hansuga kõik asjad korda, hingas Dustin rohkem kergendatult sisse. Noormees jõi oma kakao lõpuni ning asetas kruusi tagasi kummutile. Ta teadis, ta kohe tundis sisetundega, et Miette midagi sellist ütleb, kuid tütarlapse pakkumise peale, raputas nooruk pead "Ei, Mi, sellega vabanda, kuid palun jamama hakkama. Saad veel igasuguste valesüüdistuste tunnistajaks. Mul on vaja imet," lausus noormees ning silmitses sõbrannat. Ta sai alles nüüd aru, kuidas ta oli suutnud kaotada kedagi, kuid samal ajal tal oli hea meel, et Miette siin oli, kuigi ta oli ennist mõelnud tõsiselt, ta ei helistanud Aceline selleks et teda ehmatada, tal olid tõesti sellised mõtted peas olnud.
|
|
|
Post by Miette Aceline Dwell on Nov 16, 2009 23:29:00 GMT 2
Miette asetas enda kruusi samuti kummutile - seal oli põhjas veel vaid see kõige rohkema ðokolaadiga lonks, mille ta alati alles jättis - ta lihtsalt ei suutnud seda kunagi juua. "Jah, head imet. Sest tead, et imed pole reeglina just alati head.." Aceline pilgutas üllatunult silmi. Miks ta midagi sellist ütles? Ta teadis küll, mida ta selle all mõelnud oli, kuid kindlasti ei mõistnud Dustin seda, mida ta öelda tahtis.. Mi oli siiski muutunud peale seda esimest kohtumist Hansuga, mis nii ootamatu pöörde sai ning millest polnud ta kellelegi rääkinud. [/color]
|
|
|
Post by Dustin C. Ayers on Nov 17, 2009 19:50:58 GMT 2
Christopher tundis äkkväsimust, kuid ta püüdi üleval veel püsida, kuna Miette oli kogu tee tema juurde tulnud, aga tema ei tohtinud nüüd sõbranna eest magama vajuda niimoodi. Kuigi uni oleks olnud see, mida oleks olnud Dustinil vaja. "Ma..uni on.." libises kogemata üle noormehe huulte, kuigi ta tahtis midagi täiesti muud öelda. Tegelikult ta korraks silmitses Aceline ning pomises vaevukuuldavalt, kuid nii,et see Miette kõrvu kuuldus: "Tänud sulle, natukene veel ja ma oleks lõpetanud nagu mu poolõde.". Ta polnud oma poolõest tegelikult rääkinud mitte kunagi, teda teadis ainult tema isa, kuid kahjuks, ei olnud ta Miettele midagi Deliahist rääkinud.
|
|
|
Post by Miette Aceline Dwell on Nov 17, 2009 20:07:18 GMT 2
Aceline naeratas vaikselt, kuuldes Dustini segast pominat selle kohta, et tal on uni. "Sa peaksidki magama, pisike," lausus tütarlaps vaikselt, tekki poisile kaelani tõmmates (nii kõrge palavikuga ju lihtsalt tundus loogiline, et tal on külm). "Su poolõde?" kordas Miette täiesti paratamatult, kui ta noormehe järgmisi sõnu kuulis, takistades sellega ilmselgelt poisi uinumist.[/color]
|
|