|
Post by Dustin C. Ayers on Nov 16, 2009 19:43:16 GMT 2
Pea valust ning palavikust täiesti läbi olev Dustin, lebas oma voodis, tundes ennast emotsionaalselt täiesti läbi olevat. Kuidas ta sai olla lihtsalt nii loll? Kuidas ta sai nii mitmele inimesele haiget olla. Kõige pealt tuikuv ja pistev peavalu, mis tema meelt mõjutas, nüüd veel tõusis palavik ja lõpuks oli tal silma all mõnus sinikas, mis oli Hansu poolt virutatud. Noormees tundis ennast väga halvasti ning pealegi ta ei olnud vastu võtnud ega vaadanud ühtegi kõnet, mis talle telefoni tekkinud oli. Pinisev asjake piiksus kuskil all, aga teda see ei huvitanud. Ta oleks tahtnud praegu olla ükskõik kus ja ajamasinat, et sellest kõigest pääseda.
|
|
|
Post by Adeele Lavender on Nov 16, 2009 19:49:25 GMT 2
Adeele oli tulnud otse metroost, kust ta kellegilt Dustini nime kuulis. Nüüd koputas ta noormehe uksele ning jäi avamist ootama. Ta oli aadressi saanud poisi visiitkaadilt, mille Chris talle kunagi kohvikus oli andnud. Adeele tahtis lihtsalt teada, kas see oli tõsi, mis toimunud oli ning see mõte ajas teda närvi. Kergelt kandatelt varvastele, ja tagasi, kõikudes ootas ta ikka veel.
|
|
|
Post by Dustin C. Ayers on Nov 16, 2009 19:55:58 GMT 2
Christopher kuulis koputust oma korteri uksele ning ta väga ei suutnud ennast püsti ajada. Noormees karjus kõigest väest: "Sisse!", mis kõlas kindlasti ukseni, uks oli nagunii lahti jäänud. Noormehe tuba oli kohe esikust paremale, seega oli teda voodis näha. Kes see küll olla võis? Miette, kes tahab talle öelda, et vihkab teda? Vaevalt, tütarlaps ei taha teda kindlasti nähagi. Hans? Kes tahab talle peksa anda? Vot see on juba suurem tõenäosus, kuid kas tõsi. Dustin ajas end voodis istukile ning pani pea käte vahele, oodates kramplikult, kes nüüd sisse sajab.
|
|
|
Post by Adeele Lavender on Nov 16, 2009 20:03:05 GMT 2
Adeele kuulis, et võib sisse minna, avas ukse ning astus esikusse, sulgedes enda järel ukse. Vaikselt edasi jalutanud leidis ta Dustini enda toas, voodil istumas. "Hei. Sa haige?" küsis Addy, kui ukse peal seisma jäi. Edasi ta liikuda ei julgenud. Vähemalt mitte enne kui ta saab teada tõe. Siiski oli neidise ilme pisut murelik, kuna ta ju hoolis Dustinist.
|
|
|
Post by Dustin C. Ayers on Nov 16, 2009 20:11:18 GMT 2
Noormees kuulis ukse avanemist, kuid ei vaadanud, kes sisse sammus. Noormees kuulis Adeele häält ning neelatas, praegu polnud kõige parem aeg, kuigi ta tahtis väga kallist tütarlast näha. Noormees köhatas ning tõstis pilgu, tal polnud aimugi, kuidas ta oma sinikat seletab, pealegi kogu ta keha rappus kergest valust. Noormees tõusis püsti ning noogutas, "Tere, jahh, veidikene. Läheb üle, ma loodan, peavalu ja palavik." lausus Dustin ning hammustas alahuulde. Mida ta ütleb, mida ta teeb? Addy kindlasti tahab teada, ta ei julgenud isegi kallistama minna. Ta seisis täielikult tõsise näoga tütarlapsest paar meetrit eemal.
|
|
|
Post by Adeele Lavender on Nov 16, 2009 20:21:34 GMT 2
Adeele nägi nüüd sinikat ning seega sai ta juba praegu aru, et see oli tõsi, mida ta metroos kuulis. "Et siis Miette pole üheöösuhte jaoks?" küsis Adeele nüüd. Hääl tal veel ei värisenud, kuid silmad hakkasid pisut märjaks minema. Ta lihtsalt toetas uksepiidale ning uuris Dustinit, jäädes ootama, mis tal öelda on. Ta tahtis vaid kuulda veel Chris'i käest, et see on tõsi või vale.
|
|
|
Post by Dustin C. Ayers on Nov 16, 2009 20:31:26 GMT 2
Just sel hetkel, kui Christopher oleks tahtnud Adeelet kallistada ning kõik oma mured katta, kuulis ta lauset. Noormees vaatas enda ette, ta oli šhokis. Kust Adeele teadis? Ta ei osanud vähemalt kaks minutit midagi öelda. Ta püüdis oma peas mingeid põhjendavaid lauseid kokku keerata, aga need ei õnnestunud, sest mitte miski ei saanud tema tegusid põhjendada. Noormees astus sammu lähemale, kuid mitte täiesti tütarlapse jaoks. "Addy..palun..kuula." kokutas noormees ning tema hingetõmbed tungusid rasked. "Miette..ta pole üheöösuhe..ses mõttes, et ma tean teda kaua ning ta on mulle pikka aega kallis olnud...aga mitte selles mõttes. Ma tean, et sa ei usu mind, aga ravimid kammisid mu segi, ma olen mitmeid päevi olnud valuvaigistite all..ja ma ei suuda enda tegu põhjendada..ma ei oleks pidanud teda suudlema..ma tean. Addy sa oled kõige kallim mis, mis mul on. Palun, ma tegin haiget kõigile, ma olen loll. Ma poleks tohtinud, aga ma jäin segadusse, ma ei teadnud isegi, mida ma tahtsin. Sa oled ainus, ma ei tahtnud sind petta" kokutas noormees ja ta enda jutt ei tundunud endalegi loogiline, noormees võttis ennast kokku, lähenes tütarlapsele ning kallistas teda. Kas see oli õige, kas Addy mõistab teda?
|
|
|
Post by Adeele Lavender on Nov 16, 2009 20:38:08 GMT 2
Adeele oleks tahtnud Dustinit vastu kallistada, kuid õiglus lihtsalt ei lasknud. Ta ei tahtnud jääda veel rohkem probleemide keerisesse, kui ta juba oli ning seega lükkas ta Dustini eemale ning astus ka ise sammu tahapoole, olles pooleldi esikus. Pisarad hakkasid tüdrukul voolama. "See kõik .. oleks okei, .. kui sa oleksid kohe tõtt rääkinud" lausus Adeele võimalikult rahuliku häälega, kuid see värises. Ta oli nutu äärel. "Ma oleks aru saanud, ma TÕESTI oleks!" hüüdis ta nüüd noormehele näkku, kuigi see oli talle väga raske. "Ma oleks.." lisas ta lõpuks ning lasi pisaratel voolata, kui poisile otsa vaatas ning vaikselt taganedes välisukse poole liikus.
|
|
|
Post by Dustin C. Ayers on Nov 16, 2009 20:43:23 GMT 2
Christopher tundis, kuidas praegu puruneb kõik see, mis ennist toimunud oli. Noormees tahtis Adeelet rahustada, kuid tütarlaps lükkas ta eemale. Ta nägi Adeele pisaraid ning tal endalgi oli raske jääda endaks. Dustin haaras sel hetkel, kui Adeele välisukse poole liikus, tütarlapse käest kinni ning hoidis: "Addy..palun, ma ei tahtnud, ma ei tahtuud, sulle haiget teha." ta püüdis hoida nii nagu said, kuid tütarlapsele haiget tegemata. Ta ei tahtnud et hetkeliselt kõige kallim isik välja läheb. Noormees tõmbas Adeele tagasi enda juurde ning ta libistas oma käe tütarlapse juustesse, anudes: "palun..ma tean..ma ei vääri sind, ma tegin vea, kuid ma anun sind." ta ei suutnud lasta tal minna.
|
|
|
Post by Adeele Lavender on Nov 16, 2009 20:53:37 GMT 2
Adeele sulges silmad ning raputas pead, kui Dustin rääkida üritas. "Ma ei saa nii" lausus ta, ise suhteliselt nuttes. "Ma ei saa sulle nii lihtsalt alla anda" lisas ta läbi nutu, kinniste silmadega, kuna ta ei tahtnud noormehele otsa vaadata. "Jäta mind rahule" lisas ta veel sosistades, kui silmad avas ning Dustini haardest välja rebis. "Unusta ära, see mis .. oli ning enam Ei Ole" lausus ta lõpuks, kuid seekord juba kurjema häälega, ise ikka pisaraid valades ning taas ukse poole liikudes. Lõpuks oli ta lahkunud ning tormas juba trepist alla, et ära minna.
|
|
|
Post by Dustin C. Ayers on Nov 16, 2009 21:06:36 GMT 2
Kõige valusamad sõnad Adeele suust kõrvetasid Dustini südant, nüüd, alles siis, kui Addy tema ees nuttis, kui tütarlaps ära jooksis, nüüd alles mõistis nooruk, et Tema oli see kõige tähtsam, et tema oli see, keda oleks pidanud Christopher hoidma. Noormees lõi käega täiest jõust vastu seina, kuuldes, kuidas kont ragiseb, polnud ime, kui mõni mõra kätte tekkis, aga ta ei hoolinud sellest. Dustin nägi, kuidas ta ühe sõrmenuki naha oli nii lahti löögiga marrastanud, et tal verd tugevalt tulema hakkas. Nooormees oli enda peale vihane, nii vihane kui ta sai. Tal jooksis juhe kokku ning südames torkas. Miks alati mõistetakse ja tunnustatakse kõike alles siis, kui see nagu liiv läbi sõrmede voolanud on. Kõigepealt Miette, siis Hans, nüüd Adeele-kõigile neile oli ta suutnud haiget teha. Dustin hoidis käsi kramplikult rusikas ja tal oli tunne, et ta ei taha siin enam olla. Ta emotsioonid möllasid üle ning tema haigushoog olid üle võlli. Ta pea enam ei mõistnud mitte midagi. Ta oli kaotanud kõik, mida ta ehitas kogu elu kahe päeva jooksul, kõik oli põletatud, purustatud, kadunud. Noormees ei suutnud tunda midagi, peale viha. Tema viimased sõnad, ta võttis kramplikult natukene verise käega kätte telefoni, valides Miette numbri, tuut-tuut, ta kuulis vaikust teisel pool toru, kuid õnneks oli Ace vastu võtnud. Noormehe silmad olid märjad ning ta pea kõrvetas, öeldes: "Ära pane kõne ära, palun. Ma tahan vabandadada, ma vabandan, et midagi sellist sulle tegin-ja palun ütle Adeelele, et ma armastan teda. Ma olen läinud, peale tänast õhtust, mind enam ei ole. Ma ei piina teid enam.", tema hääl kõlas hüsteeriliselt ja närviliselt, ta oli pisarate äärel, mis siis, et poisid ei nuta. Ta viskas telefoni voodile ja läks rõdule. Ta seisis paljajalu rõdul, esimene korrus oli liiga madal hüppamiseks, peab katusele ronima. Külm läks noormehest läbi ning ta tardus paigale, lastes lumel endale peale sadada ning tuulel tema keha külmutada.
|
|
|
Post by Miette Aceline Dwell on Nov 16, 2009 21:20:31 GMT 2
Kuuldes, kuidas tema telefon taskust mängima hakkas, koukis Miette selle välja, ise samas mööda tänavat kõndimist jätkates. Heitmata pilku ekraanile vajutas tütarlaps 'vasta' nupule. Kuuldes teiselt poolt tuttavat häält, jäi Ace soolasambana keset tänavat seisma, täiesti tummalt. Dustini sõnad kõlasid hetke tema peas, ka veel siis, kui see juba kinnist tooni lõi. Tal läks südame alt külmaks. Mis juhtunud oli? Dust ei teeks ju midagi sellist? Ei, Christo oli selleks liiga elurõõmus ja postitiivsust täis tuumapomm! Ta pidi valesti kuulma, jah. Kuid sellegi poolest ei suutnud Miette ennast loomulikult nende sõnadega uskuma panna. Kiirelt telefoni taskusse pistes, pistis tütarlaps midagi mõtlemata jooksma - Dustini korter oli vaid mõne tänava kaugusel.
Tegemata välja pahuratest inimestest, kellele ta otsa jooksis, tormas tüdruk järgmisel hetkel juba õigesse tänavasse, peatudes viimaks vaid viivuks hinge tõmmates õige kortermaja ees - ta võis olla küll Dustini peale vihane, kuid nad olid siiski olnud sõbrad.. lasteaiast saati. Ta ei saanud ju lasta poisil midagi hullumeelset teha, ei! Järgmisel hetkel sööstis Mi juba esimesekorruse korteri uksest välja. "DUSTIN!?!?" See hüüe kostus üle kogu koridori ning hääl oli kirjeldamatult endastväljas.
Täpselt selline nägi välja ka Miette ise. Endast väljas. Tütarlapse müts oli teepeal kuhugi kadunud ning tema blondid juuksed olid tuulest sassis, nägu õhetas, kuid oli samal ajal ka kriit valge - ning tal oli külm - külmus voogas läbi kogu tema keha, kui ta kartis, et oli hiljaks jäänud. Kuid samas.. Dustin ei saanud ju..?[/color]
|
|
|
Post by Dustin C. Ayers on Nov 16, 2009 21:26:58 GMT 2
Klaasistunud silmadega vaatas Christopher oma ette, kõik..oli kadunud, tema jaoks. Noormees tundis, kuidas ta süda puruneb miljoniks tükiks, keegi nagu taoks seda haamriga. Dustin suutis piisavalt kaua seista juba, et ta keha hakkas kergelt alajahtunud. Noormees kuulis Miette häält, kuid ei suutnud vastata, ta suust ei tulnud hääl välja. Noormees vajus istukile rõdule, viimati kui ta midagi oma elus kaotas, oli ta poolõde ja seda ei teanud keegi. Noormehe süda oli raske. Ainuke, mis korteris kostus, oli võib-olla tugev prantsatus, kui noormees rõdul jääle maandus. Ta oli omadega täielikult läbi.Mis sai olla veel piiri peal, kui ta külmetas ennast t-särgi ja teksade väel lumesajuga rõdul.
|
|
|
Post by Miette Aceline Dwell on Nov 16, 2009 21:36:39 GMT 2
Kui vastust ei tulnud, halises Miette vaikselt, kuid vaikis koheselt, kui ta kõrvu mingi heli puutus. Ega see ei võinud ju..? Aga äkki..? Pulss tõusmas, kiirustas tütarlaps läbi tuttava korteri, pilk lootuseltult otsivalt ringi käimas. Kuid silmates siis korraga rõdul kägaras olevat kogu. "Dustin," sosistas Aceline, veidike kergendatumalt, olles poisi leidnud, kuid siiski oli tal veel halb tunne - kõhus keeras vastikult. Miks poiss talle vastanud ei olnud? Noh, ta ei olnud ju..?
Kiirelt tormas tütarlaps rõdule ning vajus enda liivakastikaaslase kõrvale põlvili, haarates noormehe õlgadest ning pöörates teda endapoole. "Mon Dieu," oli ainus, mis Mi huulilt vaevukuuldavalt kostus, kui ta sõbra olekut nägi. [/color]
|
|
|
Post by Dustin C. Ayers on Nov 16, 2009 21:45:52 GMT 2
Kui Miette tema õlgadest kinni haaras ning enda poole pööras, tundis Christopher tugevat valusööstu õlas ning käes : kõigepealt oli ta ju ennist saanud Gasperi käest sinna kohta ning pealegi nüüd veritses ta käsi pealegi. Dustin silmitses klaasistunud pilguga Aceline, ta suust ei tulnud ikka veel. Ta ainult surus oma käe enda ette, kahjuks olid verd jooksnud nii palju, et see hakkas mööda ta käsivart tilkuma. Lõpuks suutis Chris midagi lausuda: "Sa poleks..pidanud, tulema. Ma pean kaduma. Sa ise ütlesid mulle, ma pean minema."ta hääl kõlas monotoonsena, mitte noormehe moodigi ning just nagu ta oleks saanud rahustite üledoosi. Ta pea tulitas palavikust, ta hakkas köhima ning natuke jäi puudu sellest, et ta keha lillaks muutuks külmast. Õues oli ülisajune ja külm, kraadid olid miinustes.
|
|