|
|
Post by Maria Rawley on Nov 11, 2009 19:34:12 GMT 2
Kalmistuküünal peos, sammus Maria kindlalt mööda pimedat surnuaeda, otsides hauda. Selles surnuaias oli tütarlaps nii palju kordi käinud, et ta leidis haua eksimatult ülesse. See oli ta ema haud. Tüdruku ema oli hukkunud lennuõnnetuse tagajärjel, kui Maria ise oli alles seitsmene. Süüdates küünla tulemasinaga, pani neidis küünlale ettevaatlikult kaane peale, ja asetas küünla hauakivi ette.
Tütarlaps potsatas nukralt istuma pingile, mis oli hauast ligikaudu meetri kaugusel. ,,Oleks sa elus, oleks kõik hoopis teisiti,'' sosistas neidis vaikselt, lastes kuuldavale raske ohke.
|
|
|
|
Post by Dustin C. Ayers on Nov 11, 2009 20:02:02 GMT 2
Pimeda ilmaga mööda surnuaia ääriseid jalutades, mõtiskles Dustin eelmise aasta üle. See tundus kõik ebaloogiline. Christopher oli ennist olnud oma lähedase sõbra haual, või isegi rohkem kui sõbra. Tal oli abi vaja, mõned asjad kippusid segaseks minema. Oma mõtteid mõeldes, peatus noormees ühe sosina peale, kui seda ei oleks olnud, oleks noormees kindlasti pikali lennanud ning kellegile otsa komistanud. "Kõik korras?" päris noormees oma pead kallutades võõralt tütarlapselt ning hingas sügavalt jahedat õhku sisse.
|
|
|
|
Post by Maria Rawley on Nov 11, 2009 20:17:43 GMT 2
Neidis võpatas võõra hääle peale. Suunanud pilgu hääle poole, märkas ta endas veidi eemal võõras noormeest, kes tundus olevat mõni aasta Mariast vanem. Pisarad silmis, noogutas tütarlaps vaikselt. ,,Jah, kõik on korras,'' vastas Maria vaikselt, üritades manada näole õrna naeratust. See oli tüdruku jaoks üpriski üllatav, et keegi hilja õhtul surnuaeda satub. Vanad inimesed käivad päeval ära, ja ega nooremad ka pimedas kalmistule ei kipu.
|
|
|
|
Post by Dustin C. Ayers on Nov 11, 2009 21:12:39 GMT 2
Noormees lükkas oma käed taskusse ning kuulas võõra tütarlapse juttu, talle samal ajal otsa vaadates. "Ma küll ei tohiks ennast asjadesse segada, või noh, sa ei pea rääkima, kui ei soovi, aga sinu näoilme on küll väga kaugel sõnast korras." rääkis noormees täiesti rahuliku hääletoonil. Christopheri jaoks oli see üsna tavaline, et ta on siin nii hilja, talle ei meeldinud käia päevavalguses, siin oli liiga palju vaatajaid. Pealegi, mitte keegi peale ühe inimese ei teanud, et ta siin käib.
|
|
|
|
Post by Maria Rawley on Nov 11, 2009 21:32:51 GMT 2
Maria kehitas kergelt õlgu. ,,See on mu ema haud..,'' vastas tütarlaps vaikselt, vajudes pingil veidi kössi. Pomisenud veel midagi arusaamatut oma ette, suunas ta silmad tagasi võõrale. ,,Mis sa ise siin nii hilja?'' küsis nüüd neidis, ennast veidi kogudes. Ajades ennast nüüd pingilt püsti, seisis ta noormehe ees.
|
|
|
|
Post by Dustin C. Ayers on Nov 11, 2009 21:47:03 GMT 2
Christopher kallutas oma pead ning ei muutnud oma näoilmet, see oli täiesti tõsine, sest võib-olla jah, kalmistul ei saanud just kõige lõbusam olla. "Kuule, kui sa tahad rääkida, räägi, äkki aitab, ma olen üsna usaldusväärne." teatas noormees tütarlapsele ning vaatas enda ette. Nooruki küsimust kuuldes, mõtles Dustin hetke, mida ta võõrale vastab, kuid ega tal väga head mõtet pähe ei tulnud, ta lausus lihtsalt: "Käisin kellegi haual." ja lihtsalt hammustas alahuulde.
|
|
|
|
Post by Maria Rawley on Nov 11, 2009 21:52:48 GMT 2
Neidis muigas nukralt. See oli väga armas, et noormees üritas teda toetada, kuid tüdruku nutud olid juba nutetud. Miski ei too enam ema tagasi, see oli kindel. ,,Tänan, väga kena sinust, kuid ei,'' keeldus tütarlaps südamepuistamisest. Tal polnud täna sugugi nututuju. Pealegi oli kahtlane kellelegi võrrale hakata oma südant puistama.
|
|
|
|
Post by Dustin C. Ayers on Nov 15, 2009 13:58:55 GMT 2
Dustin hingas jahedat ööõhku sisse ja silmitses tütarlast, kes tundus olevat kergelt kinnine. Noormees kehitas õlgu, ei, siis ei, kedagi sundima. "Kas noor tüdruk nagu sina ei peaks kartma öösiti surnuaias kondamist?" päris noormees tütarlapselt, ei ta ei küsinud seda mitte paha pärast, lihtsalt. Ega ta ei olnudki kindel, vana võõras neiu olla võis, ega väga nooreks teda ju ei pakugi. Christopher silmitses enda ette ja mõtles sellele, mis saaks, kui keegi teine teda siin veel näeks.
|
|
|
|
Post by Maria Rawley on Nov 15, 2009 18:25:15 GMT 2
,,Ei..,'' venitas neidis muige saatel. ,,Kas peaks kartma või?'' küsis ta vastu, kuna polnud ju siiski põhjust karta. ,,Kui sa rahus puhkavaid hingi ei sega, pole ka põhjust kedagi siin karta,'' selgitas Maria, noormehele otsa vaadates. Neiu uskus tõsimeeli, et kui lahkunud hinge hauda rüüstada, või muud moodi tema puhkust segada, võid hing tõesti seda inimest kummitama jääda.
|
|
|
|
Post by Dustin C. Ayers on Nov 15, 2009 19:33:32 GMT 2
Noormehe näoilmele tekkis tahtmatult naeratus, peale mida Christopher küsis: "Aga mis siis, kui nurgatagant mõni kuri onu välja kargab?", noormees tegi tõsise näoilme, kuid püüdis naeratust alla suruda. "Ega jah, vaevalt sa siin hüppama haudade peale tulid, seega teiselt poolt pole sul kedagi karta."arutles noormees alahuulde hammustades ja libistas oma käega läbi juuste, peale mida surus käed uuesti taskusse.
|
|
|
|
Post by Maria Rawley on Nov 15, 2009 19:44:38 GMT 2
,,Surnuaias ei liigu selliseid onkeleid. Vähemalt mina pole näinud,'' lausus tütarlaps, suunates pilgu endast vasakule, ema haua poole. Vaadates võõra poole tagasi, naeratas ta tahtmatult. ,,Kunagi ma pidin ennast poolsurnuks ehmatama, kuna üks joodik magas siin puu all..,'' meenutas neidis paar kuud tagasi juhtunud sündmust, kuid peale selle on surnuaias õhtuti väga vaikne olnud.
|
|
|
|
Post by Dustin C. Ayers on Nov 15, 2009 20:00:01 GMT 2
Vaadates surnuaias ringi, kuulas noormees, mida tütarlaps rääkis. "Selge, nojah, siis on hea." rääkis Christopher tütarlapsele ning vaatas enda ette. "Kuna sind elu lõpuni vist võõraks kutsuda ei taha, siis kas oleks võimalus teada saada su nime?" päris noormees tütarlapse käes ja tõukas ühte kivi, mis ta jalge ees oli, endast eemale. Dustin polnud tegelikult ammu siin käinud ja teadagi miks, sest polnud jamadesse sattunud.
|
|
|
|
Post by Maria Rawley on Nov 15, 2009 20:16:42 GMT 2
Tütarlaps nõustus täielikult sellega, et nad ei saanud elu lõpuni üksteist võõrasteks kutsuda. ,,Maria olen,'' tutvustas ta ennast, nooruki poole vaadates, endal muie näol. Neidis isegi arutles hetkeks mõttes, mis noormehe enda nimi võiks olla, kuid ta ei leidnud sobivat nime, mis poisiga kokku sobiks. Nõnda jäigi ta hetkeks ootama, et ka võõras end tutvustaks.
|
|
|
|
Post by Dustin C. Ayers on Nov 15, 2009 21:11:21 GMT 2
Visanud oma pilgu korraks taevasse, peatus see uuesti tütarlapse, kui kuulis, et too ennast tutvustab. "Dustin või Christopher, kuidas sulle endale mugavam." lausus noormees vastu ning silmitses oma tosse. Tegelikult vedas Dustinil, et ümber oli täielikult pime. Sest tema enda õnnetuseks oli tal üldse mõnus sinikas silma all, ta polnud inimene, kes ennast jumestuskreemiga peitma hakkab, ta polnud mingi kahtlane metroseksuaal. Oli sinikas, siis oli, midagi ei olnud parata. Võib-olla oligi hea, et ta kedagi kohtas, sest sai oma mõtted eemale viia, kuigi tema haua juures käik oli ka osalise mõistmise talle tagasi toonud.
|
|
|
|
Post by Maria Rawley on Nov 15, 2009 21:47:27 GMT 2
Poisi nimega tuli Marial meelde, et tema üks sõber kannab samuti nime Christopher, kuid see selleks. ,,Meeldiv tutvuda, Dustin,'' vastas tütarlaps, manades näole naeratuse. Tegelikult neidu huvitas see, kelle haual Dustin käis, kuid kui noormees seda ise öelda ei tahtnud, ei hakanud ka tüdruk surkima ja pärima. Oleks veidi ebaviisakas olnud.
|
|
