Post by Adeele Lavender on Nov 17, 2009 9:51:57 GMT 2
Adeele jooksis Dustini majast välja, ise nutust luksumas. Ta üritas tee peal maha rahuneda ning see tal ka õnnestus. Ta ei luksunud enam, vaid lasi pisaratel voolata. Tüdruk oli närviline, kui ta lifti astus ning viiendale korrusele sõitis. Enda korteri ust ei saanud ta lahti, kuna ta rabistas võtmega liiga palju. Lõpuks sisse saanud ja ukse enda järelt lukku pannud, vajust Adeele ukse najal põrandale istuma. Dustin tõesti tähendas talle nii palju, kuid ta ei osanud arvatagi, et noormees nii käituda sai. See kõik tegi talle haiget. Ja nii ta istus, esiku põrandal, ukse vastus ning nuttis. Taas tuli luksumine tagasi. Vaikselt tiris ta omal salli kaelast ning jope seljast. Kui ta end lõpuks kuidagi püsti ajas, viskas ta need lohakalt kappi ja hakkas siis jalatseid ära võtma, ise ikka nutust luksudes. Tütarlaps suundus kööki ning võttis endale külma vett, lisades sinna pisut suhkrut. Neidis jõi seda, et maha rahuneda ning pani klaasi siis lõpuks kraanikaussi. Venda polnud ikka kodus, aga seda parem. Neidis poleks talunud praegu lohutamist, sest see oleks teda veel rohkem nutma ajanud. Nüüd liikus Addy otsejoones oma tuppa, mis oli nii rõduga, kui ka katuseaknaga. Ta liikus rõdule, kus ta omale suitsu süütas. Luksumine hakkas vaikselt järele jääma, kuid pisarad voolasid ikka, mida Adeele aeg-ajalt ära pühkis. Koni rõdult alla visanud, suundus neidis tagasi tuppa, pannes omale selga nüüd öösärgi. Adeele pani põlema laualambi ning kustutas siis suure tule ära. Seejärel puges Addy voodisse, kustutas ära laualambi ja pani pea padjale. Adeele lihtsalt nuttis ennast magama.