|
Post by Dustin C. Ayers on Nov 19, 2009 19:45:14 GMT 2
Õues värsket ja külma õhku sisse hingates, langesid noormehe tumedatesse kergelt sassis juustesse lumehelbed. Talle meenutas lumi eelmist korda, kui Dustin oli Adeele juures käinud. Noormees otsustas proovida veelkord, ta püüdis kõigest väest, et saada jälle Addy endale. Muidugi tema vead olid olnud kohutavad ning kindlasti valusad, kuid siiski, pidi hakkama saama. Jõudes Adeele maja juurde, astus noormees sisse ning sammus mälu järgi tütarlapse korteriukse juurde. Christopher kopsis tütarlapsele vastu ust ning ootas, et keegi selle avaks. Ta oli jälle helistanud talle, kuid Adeele eiras ta kõnesid. Noormehe jope oli täiesti lumine.
|
|
|
Post by Adeele Lavender on Nov 19, 2009 19:53:44 GMT 2
Adeele kuulis koputust uksel ning tõusis siis diivanilt, et avama minna. Ta ei suvatsenud vaadata, kes seal oli vaid avas kohe ukse. Näinud nüüd Dustinit, jättis Adeele süda kaks lööki vahele. Neidis ei avanud ust täielikult, vaid jättis selle irvakile, kui ise sinna samma uksepiidale toetas ning noormeest jälgis, endal käed rinnal risti. Adeele ootas, mis vabandused ta nüüd leidnud oli.
|
|
|
Post by Dustin C. Ayers on Nov 19, 2009 20:05:53 GMT 2
Christopher polnud üldse kindelgi, kas Adeele talle ukse avab, kuid seejärel kuulis ta luku avanemist ning nägi Adeelet. Ta tahtis kõigepealt naeratada, kuna tütarlaps nägi nagu alati väga kena välja, kuid see ei olnud see, mida ta pidi ütlema. "Addy, palun..räägime." lausus ta esiteks, kuna ta ei osanud alustada sõlme lahti harutamisest mitte mingisugusest küljest. Dustin oli kogu selle aja midagi selja taga hoidnud, noormees tõmbas nüüd käed selja tagant välja ning ette kargas kolm suurt ja väga pikka roosi ning üks raamitud pilt, kus oli peal Addy. See oli pilt sellest ajast, kui nad esimene kord kohtusid, sinna oli alla kirjutatud: For my most precious girl, wiht love D.C. Ta tahtis selle anda, vähemalt kasvõi siis, kui ei pääse enam Adeele südameese kunagi. "Ma armastan sind kõige rohkem, ma teen kõikiganes, mida sa soovid." noormehe sõnad olid siirad, siiramad kui ta kunagi öelnud oli. Christopheri rosinpruunid silmad puurisid Addyt, nendest võis välja lugeda kahetsust, palumist ning kurbust.
|
|
|
Post by Adeele Lavender on Nov 19, 2009 20:12:05 GMT 2
Adeele vaatas huviga, mis noormehe seljatagant välja tulid. Võtnud siis roosid ning pildi, jäi Adeele viimast vaatama. See oli tõesti ilus pilt. Õrnalt ilmus tütarlapse näole muie, kuid ta ei lausunud midagi. Peagi tõstis Addy taas pilgu ning vaatas Dustini poole. "Ma võin ju andeks anda, kuid samas mõtlen ma selle peale, et kuidas saan sind enam usaldada?" küsis Adeele. Tema hääl oli pisut emotsioonitu, samasugused nagu ta silmadki: tühjad, punakad ning pisut ära nutetud. "Selles ei saa ma kunagi kindel olla" lausus ta veel ning läks tagasi tuppa, kuid ukse jättis ta pärani lahti. Ta ei tahtnud Dustinit sisse kutsuda, vaid las tulgu ta ise sisse. Adeele läks kööki ning otsis välja vaasi, kuhu ta vett panin ning lõpuks kolm pikka roosi toppis. Vaasi koos lilledega asetas ta köögi laua peale. Nüüd võttis ta kätte taas pildi, mille ta sai ning istus köögi laua taha.
|
|
|
Post by Dustin C. Ayers on Nov 19, 2009 20:23:08 GMT 2
Ükskõiksus on üks asi, mis teeb kõige valusama löögi südamesse. Nähes Adeele tühje ja kergelt äranutetud silmi ning kuuldes tütarlapse emotsioonitut häält, oli noormehel tunne, nagu keegi püüab mingi oraga südamesse torgata ning väga kõvasti. Dustin vaatas, kuidas Adeele oma korterisse kaob ning kuna tütarlaps ukse lahti jättis, siis mõistis Christopher, et täiesti pole uks veel kinni löödud Adeele südamesse. Christopher kõndis pilguga otsides Addyt ning varsti silmas ta tütarlast pilt käes, köögis. Noormees kõndis tütarlapseni ja vaatas talt ülevalt alla otsa, rääkides vaikselt, peaaegu sosinal: "Ma olen nõus su usalduse eest võitlema, Addy, ma ütlesin, ma olen nõus tegema ükskõik mida, kuid palun võta mind tagasi." noormees tundis end totralt, kuid vajus kükakile, vaadates nüüd Adeelet alt ülesse ning surus käsi kokku.
|
|
|
Post by Adeele Lavender on Nov 19, 2009 20:27:59 GMT 2
Adeele kuulas noormees, ise vaadates pilti ning mõeldes. Järgmine hetk, kui tütarlaps vaatas, oli Dustin kükakil ning surus käsi kokku, justkui palvetades. "Issand, palun mitte nii" lausus ta, kui noormehe käsivarrest tõmbas, et too ilmtingimata ei põlvitaks. Tal hakkas lihtsalt hale. "Kui ma sulle andestan, siis ei ole seda usaldust veel kaua" sosistas Adeele nüüd ning suunas oma pilgu tagasi pildile. Tüdruk jäi taas mõtesse ning peagi ilmus õrn naeratus ta näole, vaadates ikka pilti.
|
|
|
Post by Dustin C. Ayers on Nov 19, 2009 20:38:22 GMT 2
Tundes, kuidas Adeele teda käest tõmbas, käis noormehest kerge tuksatus läbi. Talle hakkas juba sellestki soojem, et tütarlapse käsi teda kasvõi puudutas. Christopher ajas ennast püsti ning noogutas lausudes: "Ma olen su usalduse järgi nõus ootama igaviku, peaasi, kui ma saan sinuga koos olla." ja ta oleks tahtnud Adeelet suudelda, kuid ta polnud kindel, kas see oleks praegu olnud kõige õigem lugu. Dustin kallutas pead ning nägi tütarlapse naeratust, see juba rõõmustas teda omamoodi.
|
|
|
Post by Adeele Lavender on Nov 19, 2009 20:43:18 GMT 2
Adeele kuulis vastust, kuid mõtles edasi, endal õrn muie ikka näol, tuletades meelde nende esimest kohtumist. Tüdruk ohkas nüüd sügavalt, kui pildi käest pani ning end tooli peal noormehe poole pööras ning talle otsa vaatas. Ta ei suutnud sõnu välja öelda, kuna see oli tema jaoks tõesti raske, kuid siiski naeratas ta, andes mõista, et eks ta üritab.
|
|
|
Post by Dustin C. Ayers on Nov 19, 2009 20:52:00 GMT 2
Silmitsedes Adeelet ja mida tütarlaps teeb, näris noormees mõtlikult ja ärevalt alahuult. Kui tütarlaps ennast tema poole pööras ja naeratas, läks noormehe süda soojaks. Tal oli palju kergem hingata koheselt. Noormees sosistas vaikselt: "Ma loodan, et sa ei pahanda.", tõmmates ühe Adeele juuksesalgu tütarlapse näo eest ning suudles teda, väga õrnalt. Noormehe kehas käis otsekui särtsatus läbi, justkui Adeele oleks talle elektrit andnud ning ta tundis, kuidas seest läks soojemaks. Tütarlapsest tal puudu oligi.
|
|
|
Post by Adeele Lavender on Nov 19, 2009 20:59:04 GMT 2
Adeele naeratas, kuid sisimas oli ta siiski pisut vihane, et ta nii kergelt alla andis. Ta suudles Dustinit vastu, kui too seda tegi, asetades oma ühe käe noormehe põsele. Neidise süda hakkas taas puperdama ning liblikad lendasid kõhus. Hetk mil ta suudluse lõpetas, ei avanud ta veel silmi.
|
|
|
Post by Dustin C. Ayers on Nov 19, 2009 22:09:11 GMT 2
Noormehe tuju tõusis, ta süda hakkas kiiremini lööma ning ta tundis, kuidas õnn täidab ta mõtteid. Adeele võttis ta tagasi, õnneks. Kui Adeele lõpetas suudluse, silmitses Christopher Adeelet ning seejärel pildile laual, talle tekkis samuti naeratus näkku nagu ennis oli olnud Addy ning ta lausus: "Ma vist lubasin sulle too päev, et ma toon sulle oma pildi ka?" ja silitas oma käega õrnalt Adeele juukseid, vaikselt lisades: "Ma igatsesin sind väga, need päevad olid jubedat sinuta." ja vaatas enda ette korraks. Tegelikult ta ei teadnud, kas tal tundus palav olevat õnnest või hoopis sellest, et tal ikka oli kerge palavik.
|
|
|
Post by Adeele Lavender on Nov 19, 2009 22:23:12 GMT 2
Adeele noogutas. "Jah, sa jätsid selle toomata" pomises tütarlaps, kui nüüd silmad avas ning Dustinile otsa vaatas. "Usu või ära usu, mul oli veel jubedam" lausus ta nüüd vaikselt, kui hetkeks pisut tõsisemaks muutus. Dustinil oli jube, kuna ta ei teadnud mis edasi saab, kuid Addy ignoreeris vastu tahtmist inimest, keda ta armastas. Hetke pärast ilmus siiski neidise näole õrn naeratus. Ta lihtsalt vaatas noormehele otsa. Adeele tundis nagu ta oleks kodus. Tema õige kodu ei tundunud ilma Dustinita õige, kuid nüüd oli kõik paika loksunud. Vähemalt enamvähem. "Teed?" küsis Adeele siis hetke pärast ning muigas kergelt, üritades teha nägu, et kõik on möödas, kuigi see haav oli ikka südames. Ta lihtsalt üritas seda ignoreerida.
|
|
|
Post by Dustin C. Ayers on Nov 19, 2009 22:32:26 GMT 2
Dustini näole ilmus korraks grimass, kuid siis ta naeratas vabandavalt ning seejärel lausus rahustavalt: "Shh, Addy, ma ei julgenud sulle ju tuua. Ma ei saanud kindel olla, et sa mind sissegi lased ja kui sedagi, kas sa mulle andeks annad. Võib-olla ma oleks toonud, sa oleks selle puruks rebinud ja põlema pannud? Ma arvan, et ma toon sulle, hiljem." ja noogutas kui Adeele tõsiseks muutus. Ta teadis, tal polnud põhimõtteliselt üldse sõnaõigust rääkida igatsusest ja kõigest, see oli lõppude lõpuks tema süü. Tütarlapse küsimuse peale raputas noormees koheselt pead: "Eii, tänan, ma olen juba piisavalt teed meega joonud, ma olen..siiamaani, haige. Palavikus, seepärast." seletas noormees Adeelele ning ütles vaevukuuldavalt: "Oma 38,5, hea et vähemalt enam 39,8 pole.". Ta ei hakanud seletama miks ja kuidas see palavik tõusis, ta ei tahtnud tütarlapsele kurbust tekitada ning pealegi ta ei suutnud isegi meenutada, mis temaga too päev toimus, see oli jube.
|
|
|
Post by Adeele Lavender on Nov 21, 2009 11:14:48 GMT 2
"Sul on 38,5 palavik?" küsis Adeele siis kergelt imestunult. "Miks sa omaeti voodis ei pikuta?" küsis tütralaps hetke pärast. "Sa ei saagi niimoodi terveks, kui koguaeg ringi käid" seletas nooruk siis veel, kui kergelt imestunult ikka Dustinile otsa vaatas. "Marss voodisse" lausus ta, kui käega köögist välja näitas. Valigu siis kas Adeele tuba või elutuba. "Ja teed jood sisse kasvõi sunniviisiliselt, kuid sa jood seda" lausus ta ning naeris kergelt, kui püsti tõusis ning teevee keema pani.
|
|
|
Post by Dustin C. Ayers on Nov 22, 2009 21:51:50 GMT 2
Dustin oleks just tahtnud öelda, et ta ei saanud ju Adeelelt vabandust palumata kodus passida nelja seina vahelt, kuid järgmine hetk kuulis ta Addy käsutust: marss voodisse. Ta kargas püsti ning seeärel küsis tütarlapse käest: "Sa tahad et ma kohe koju läheks?", ta ei saanud otseselt pihta, mida tütarlapse märk köögist välja näitas. Ja sunniviisilise tee joomise kohta ei vastanud noormees midagi. "Ma ei saanud istuda ju kodus, kui sa minust nii eemal olid."lausus noormees seletuseks oma ringikondamise pärast.
|
|