Raamatukogus.

[Sadie E. Xantus]

Sadie avas vaikse kriuksatuse saatel raamatukogu ukse. Ta näole ilmus naeratus, kui nägi tohutut hulka raamatuid tihedalt asetsevatel riiulitel. Em'il oli seljas lahmakas taevasinine dressipluus, mille ääre alt piilus välja pikk ning liibuv maika ja valged teksad. Aeglaselt sammus ta kõrge riiulini, mille kohal rippus silt 'Looduskirjadus'. Neidis valis sealt ühe raamatu, mis rääkis liblikatest. Tütarlaps kõndis ühe lauani, mille ümber oli neli tooli ja potsatas ühele neist istuma, asetades samalajal raamatu enda ette. Alahuule ja lõua vahel olevat neeti sõrmitsedes keeras ta raamatul aeglaselt lehti, süvenedes teksti ja piltidesse.

[Miette Aceline Dwell]

Miette armastas seda kohta. Kuid kahjuks jõudis ta siia liiga harva. Zac oli rohkem see, kes viitsis pikki tunde raamatukogus veeta. Noh, temal polnud ju ka mitte midagi muud teha. Ei, ei saa väita, et poisil elu ei oleks, seda tal oli. Isegi rohkem, kui tema kaksikõel.

Vaikselt ohates, astus tütarlaps raamatukokku sisse ning seisatas siis kohe, sulgedes silmad ning hingates sügavalt, lastes kopsudel täituda selle raamatute, kogu nende tarkuse, hõnguga. Kergel sammul kõndis tüdruk B sektorisse, otsides sealt üles hiromantia riiuli. Mingil põhjusel oli see teda viimasel ajal rohkem paeluma hakanud.

Kangutanud riiulist välja ühe paksema raamatu, suundus Aceline lähima laua juurde, mille taga istus veel üks tüdruk. Lootes, et teine ei pahanda, vajus Mi ühele komest vabast toolist istuma, avades paksu raamatu. Sellega tekkisid raskused, kuna oli ilmselgelt näha, et seda polnud kaua aega avatud, võib-olla isegi mitte kunagi, kuna kõik lehed olid lahti painutamata ning tahtsid korraga teineteisega jälle kokku minna.

Ace´l oli seljas heledad teksad, valge, vabalt langev, laiemat sorti kolmveerand varrukatega pluus, hall kootud vest ning kõige otsa olid torgatud valged ketsid.[[/color]

[Sadie E. Xantus]

Sadie vaatas lummatult terve lehekülje suurust pilti liblikast, kes oli üliharuldane ja keda esines vaid Austraalia lõunaosas. Tütarlaps lasi kiiresti silmadel üle libiseda tekstist, mis võttis enda alla pool teisest leheküljest. Hetke pärast kuulis ta, kuidas keegi samasse lauda, kus oli tema, istus. Emilya kergitas pead ja vaatas võõrast neidist kulmukortsutusega. "Tere," tervitas tütarlaps siis, maheda naeratuse saatel. Käega õrnalt läbi mustjate juuste sikutades ootas ta hetkeks vastutervitust, kuid juba kolmekümne sekundi möödudes oli ta aju tagasi liblikate juures.
Tahest - tahtmata meenus talle, kuidas ta oli väiksemana liblikate püüdmisest ja nende purgis kinnihoidmisest vaimustuses. Alles siis, kui ema oli talle öelnud, missugust piina tunnevad liblikad aheldatuna väiksesse kongi, lõpetas ta selle tegevuse.
[/i]