Post by Dustin C. Ayers on Nov 14, 2009 1:33:33 GMT 2
*What´s a man to do, when he´s in love with two and he don´t wanna lie, but he can´t tell the truth?
[/li][li]Kellele ma lõppudelõpuks valetan?
Jube, ma ei suuda ette kujutada, kuidas ma sellest lõputust tupikust välja saan, siin ei ole ühtegi väljapääsu, mis juhtaks mind mu mõistuse poole. Ma olen end kuskile vist ära kaotanud, kui nii öelda saab.
[/li][li]Ma ei saa midagi teha, kaks olukorda, mis juhtuvad paratamatult, kaks erinevat inimest ning kaks erinevat mind. Ei, ma pole kahepalgeline ega ka püüa seda olla, aga ma ei suuda teha otsust. Üks mõjutab teist liiga palju.
Kaks tüdrukut, sellest oleks pidanud alustamagi, ma ei suuda nendesse suhtuda nii, nagu peaks. Nad on mulle mõelamad südamesse pugenud.
[/li][li]Mu enda parim sõbranna, kuidas ma suutsin teda suudelda? Ei, ma ei oska sellele vastata, kuid tean, et tegin ning tahtsin. Ta lihtsalt suudab mind peale kõiki neid aastaid kuidagi mõjutada. Ma ei suuda olla rahulik ta juuresolekul. Öelge et suhkur teeb lolliks? Kõigepealt ma jooksen mööda tuba ringi, siis ma kõdistan Teda, siis ma prantsatan temaga põrandale, löön pea ära, suudlen teda ning kaotan teadvuse ja lõppude lõpuks rahustan ikkagi mina teda. Ma tean, et talle nagunii meeldib keegi teine, aga ta ei jäta mind külmaks. Keda ma ikkagi lollitan, ma ei suuda jõuda endaski selgusele, ma mängin tulega, mis kõrvetab mu südant ning põletab mu hinge. Ta on olnud see kõige kallim sealt kõige algusest peale. Minu südamevõti on mattunud sügavale liivakasti ning ma ei leia seda ealeski ülesse. Ma püüan aru saada, et kui tema külmus minu vastu nii tugev on, miks ta mind ära ei ajanud, miks ta mind vastu suudles ning lasi mul ennast käte vahel hoida. Miks ta ei surunud mind eemale ning ei tõrjunud mind välja. Kas tõesti ainult sellest haletsusest? Ei, see pole Tema moodi, ta ei teeks niimoodi mulle.
[/li][li]Ja see teine tüdruk, see on midagi imelist. Tema sõnad on justkui mõnus sulav mulin mu kõrvadele ning mu süda praksub, kui ma kuulen tema häält oma kõrvus kajamas. Ma ei suuda temast eemale hoida, ta on justkui minu suhkrutükike-mu narkootikum. Ta huuled on nii meemagusad, et ma igatsen neid iga sekund. Ta on nagu komm, mida väike laps soovib ja vanematelt nõuab.
[/li][li]Ma ei suuda neile kummagile haiget teha ja ma tahan kuidagi suuta olla mõlemaga. Ma tahan iga kord, kui ta mind soovib näha välja joosta, olenemata mis tuju mul on ning muusikat ega muud meelelahutust mul pole temaga vaja, vaid tema soojus ning naeratus on minu jaoks see, mis omab. Ainult tema on see, kellega püsib minu naeratus näol 24/7.
[/li][li]Nad on nagu kaks erinevat sorti kommi ning sa tahad mõlemat, kuid kommikarbist võid võtta ühe. Sa tahad maista üht ja teist ning teadasaada, kus peitub nende sisu ning palju see aastatega muutunud on, kuid tunnistades endale, sa tead, et see ei jää nii.
Mu süda tuksub kahes erinevas suunas ning mõlemad tuduvad õiged.
Ma PEAN enda jaoks selle ära otsustama-problema.[/color][/i]