|
Post by Hans G. Williams on Nov 16, 2009 18:59:26 GMT 2
Sulgedes samuti silmad ja tundes mõni minut veel Miette lõhna, soojust ja üldse tema olemasolu, pööras Hans tüdruku enda käte vahel ümber, asetades käed nüüd ümber Ace'i, hoides teda kindlalt ja tugevalt enda vastas. Noormees asetas enda lõua õrnalt Mie õlale, silmad puurimas linna, samal ajal kui nooruki kopsud igal teisel sekundil Aceline'i aroomiga täitusid. "Ilus," mainis ta lihtsalt. Noormees mõtles seda täiesti tõsiselt. Enne ei märganud ta kogu selle linna ilu, kuid nüüd.. Nüüd, kui kõik on hästi ja Ace on tema juures, tunduks Pariis nagu kõige ilusam linn üldse.
|
|
|
Post by Miette Aceline Dwell on Nov 16, 2009 19:19:44 GMT 2
Naeratus oli Miette näole justkui kleebitud ning usutavasti ei paistnud see sealt ka lähipäevidel endam lahkuvat. Kas üldse kunagi? Hetkel näis see olevat lausa pitseriga vajutatud ning võimatu lahtimurdmaks. "Jaaa-ah," õhkas neitsik vaikselt, ennast veidike tahapoole toedates, rohkem Hansule lähemale, käed tõstetud üles, noormehe käsivarte peale. Tõsi. See vaatepilt oli lausa lummavalt hingemattev. [/color]
|
|
|
Post by Hans G. Williams on Nov 16, 2009 19:40:39 GMT 2
"Kas sa oled mu peale väga pahane? Seepärast, et ma Dustinit lõin?" küsis Hans siis, kortsutades kergelt kulme, ohates seejärel üsna vaikselt. Kuna Gasper lõi Dustinit üsna kõvasti (seepärast, et tema süda murdus sellel hetkel ning viha emotsioon pääses valla), uskus nooruk, et Dust'il pidi olema nüüd kindlasti silm sinine. Aga ei, Gasp ei kahetsenud, kohe mitte üldse.
|
|
|
Post by Miette Aceline Dwell on Nov 16, 2009 20:06:13 GMT 2
Aceline nägu muutus Dustini mainimisega hetkega tõsiseks. Tema huulil polnud enam isegi naeratuse varjundit. "Päriselt? Noh, tegelikkuses.. ei ole. Üldse mitte. Kui sa ära läksid, tahtsin ma ta ise läbi kolkida. Ja ma ei tea, miks ma seda ei teinud," vastas Miette vaikse ohkega, selle imelise vaate eest enda silmi kinni pigistades ning sügavalt sisse hingates, kartes jälle, et tema pisarad hakkavad voolama - nüüd kui ta oli selle müüri viimaks nende soolaste kraanide juurde lõhkunud, ei võinud teada.[/color]
|
|
|
Post by Hans G. Williams on Nov 17, 2009 17:55:25 GMT 2
Ohates siis vaikselt, enda käsivarsi Miette kõhul hoides, jälgis Hans vaadet. "Sa ei pea minu pärast enda parima sõbraga tülli minema," ütles ta kergelt alahuulde hammustades, tüdrukut enda vastas hoides.
|
|
|
Post by Miette Aceline Dwell on Nov 17, 2009 19:57:15 GMT 2
Ace liigutas kergelt enda pead, et sai oma huuled korraks vastu Hansu põske suruda. "See ei olegi sinupärast. Puhtalt minu ja tema vaheline asi.. See, et ta midagi sellist uuesti teha võis, oli ootamatu ning lubamatu," lausus tütarlaps vaikselt, hella häälega, ninaga õrnalt vastu Gasperi põske toksates.[/color]
|
|
|
Post by Hans G. Williams on Nov 18, 2009 14:40:12 GMT 2
Hansi silmad läksid korraga suureks ja tema silmadesse hakkas taas viha tükkima. Viha ja armukadedus. "Uuesti?!" kordas ta uskumatusega, rosinapruunid silmad Pariisi linna puurimas.
|
|
|
Post by Miette Aceline Dwell on Nov 18, 2009 14:46:41 GMT 2
Aceline hammustas endale õrnalt alahuulde, mõistes et seda poleks ta pidanud ütlema. Kuid nüüd enam seda tagasi võtta ei saanud. "Rahu.. Jah, uuesti. Esimesel korral olid süüdi maiustuste üledoos - ta läheb lihtsalt hulluks, kui liiga palju komme sööb. Ja pealegi kukkus ta ja lõi enda pea ära. Hetk hiljem vajus ta kokku, niiet ei mäletanud isegi, mida ta teinud oli," seletas tütarlaps, õrnalt enda jaheda nimetissõrme otsaga Hansu nina.
|
|
|
Post by Hans G. Williams on Nov 18, 2009 14:52:44 GMT 2
"Sa armastad teda ka, eksole?" küsis Hans siis, peaaegu, et sosinal. Ta lihtsalt tahtis, et nende vahel ei oleks saladusi, mis sest, et nooruk võis sellest haiget saada. Kõik pidi olema selge. Nad ei tohiks üksteisele valetada.
|
|
|
Post by Miette Aceline Dwell on Nov 18, 2009 14:58:14 GMT 2
Ohke kuuldavale toonud, pööras Miette ennast ümber, seljaga selle imelise vaatepildi poole ning näoga millegi veelgi imelisema poole - Hansu. "Jah, muidugi ma armastan teda. Ta on mulle olemas olnud juba sellest ajast, kui ma alles kolmene olin. Kuid seda armastust tema vastu ei saa kuidagi võrrelda sellega, mida ma sinu vastu tunnen," vastas neitsik sama vaikselt, kuid täiesti siiralt ja tõsiselt.[/color]
|
|
|
Post by Hans G. Williams on Nov 19, 2009 15:50:16 GMT 2
Hans langetas pilgu. Noh, tõsiasi on see, et Miette armastab Dustinit samuti. Isegi, kui Ace rääkis sellest, kuidas ta noorukit sõbrana armastab, näeb Hans ikkagi täielikult tüdrukust läbi. Ta ju näeb, et neitsikule meeldib Dust. Ja Dustinile omakorda Mie. "Palun veelkord andeks," ütles ta siis. Loomulikult mõtles nooruk selle all nende esimest suudlust. Kui seda üldse suudluseks nimetada sai. Viies pilgu ühele kapuutsi kandvale isikule, kes samuti trepist üles ronis ja nüüd vaadet silmitses. Kõhutunne ütles Gasper'ile, et teda ei saa usaldada, nii siis tõmbas noormees Miette veidi rohkem enda vastu, pilk võõral.
|
|
|
Post by Miette Aceline Dwell on Nov 19, 2009 17:26:16 GMT 2
Aga Miette ei valetanud ju siiski - ta armastas Hansu palju - palju rohkem ning see kõik, mida ta endaga koos oleva noormehe vastu tundis, oli lihtsalt liiga eriline, et selleks oleks õigeid sõnu leidunud. Kuuldes siis Gasperi andestust, mõistis kohe, mille pärast see üle poisi huulte tuli - Dustini pärast oli ta juba vabandanud ning peale selle oli ju siiski veel üks varasem sündmus.. "Ei, anna sina andeks. Ma poleks tohtinud nii ootamatult käituda," sosistas Mi, samal ajal kui veel keegi nendega liitus. Kapuuts varjas pool isiku näost ning seetõttu ei olnud ka võimalik öelda, kuhu need silmad täpselt suunatud olid. Muidugi oletas Ace, et need olid suunatud sellele imelisele vaatele. Veel keegi, kes seda kena vaadet varajasel hommikul hindab... vähemalt nii tüdruk arvas. Olles vaevu jõudnud enda silmad uuesti ettepoole pöörata, märkas ta silmanurgast liikumist, mis roheliste terakeste pilgu tagasi võõrale kiskus, samal hetkel, kui tundmatu taskust midagi musta ja midagi kahtlaselt tuttava kujuga väljailmus. Püstol.[/color]
|
|
|
Post by Hans G. Williams on Nov 19, 2009 20:22:20 GMT 2
Vastamata Ace'le midagi, märkas Hans nüüd, kuidas see kapuutsiga isik enda taskust musta revolvri välja võttis. Kortsutades hetkeks kulme, pööras Gasper nüüd end kurjategija poole, kui too relvaga neid sihtis. "Raha siia! Ja kohe!" kamandas isik käskiva häälega. Tal oli madal hääl ja sellest võis järeldada, et tegu on noormehe. Hans muigas lõbusalt, kehitas kergelt õlgu, silmis ükskõikne pilk. Tundus nagu see oleks kurjategijat veidi heidutanud. "Raha pole," vastas Gasp kergelt muiates talle.
|
|
|
Post by Miette Aceline Dwell on Nov 19, 2009 20:52:00 GMT 2
Miette võpatas kergelt, suured silmad suunatud nende poole pööratud revolvrile. Teda polnud kunagi varem relvaga sihitud ning see võis tõesti ära ehmatada ja segadusse ning paanikasse ajada. See, et Hansu nii rahulikult vastas, näis tüdrukut veelgi enam paanikasse viivat? Kiirelt libistas tütarlaps enda käe oma taskusse, üritades leida rahakotti..[/color]
|
|
|
Post by Hans G. Williams on Nov 19, 2009 20:58:14 GMT 2
Gasper viis silmad kulme kortsutades Miette poole, kes enda tasku kallal kohmitses. "Mida sa teed?" küsis ta vaikselt, hoides ühe käega tüdrukut enda külje vastas. Seejärel pööras ta enda silmad kurjategijale, pilk põletav ja näol üsnagi üleolev naeratus. "Sul on kümme sekundit aega, et plehku pista. Muidu saad tunda enda elus üldse kõige suuremat piina, mida sa iial tundnud oled, sest tüdrukuid relvaga ei sihita," hoiatas Gasp siis, kulm kortsus, pilk võõral. See ei paistnud midagi tegevat. Ta hakkas hoopis laginal naerma. "Päriselt wä? Mida sa mulle teha saaksid? Mul on relv, sul mitte. Ma olen sinust kõvasti üle," nähvas kapuutsiga nooruk, üsna lõbusa hääletooniga. Kuid selle asemel, et noormehele vastata, hakkas Gasper loendama. "Üks.. Kaks.."
|
|