|
Post by Hans G. Williams on Nov 15, 2009 17:00:56 GMT 2
Hansile tekkis kananahk ihule, kui temast jäine tuul mööda puhus, sest tal olid seljas ju ainult teksad, t-särk ja ketsid, kuid noorukit ei huvitanud see. Võib-olla olekski parem haigeks jääda. Siis saaks päevad läbi kodus passida.. Ja ei peaks nägema Miettet või Dustinit. Või teha endale kohe ots peale? See oleks ju samas kõige parem moodus.. Gasper ei peaks niimoodi piinlema ja.. Oeh.. Mida küll teha? Gasp maandus Eiffeli torni kõige viimase korruse ääre peale istuma, silmitsedes tervet Pariisi. See oli ilus vaade, kuid ausalt öeldees oli Hans ka palju kenamaid kohti näinud. Kõigutades veidi enda jalgu, ohkas Hans vaikselt.. Ta oleks võinud praegu libiseda ja end surnuks kukkuda, kuid ise ta hüpata ei tahtnud.
Ot: KINNI!
|
|
|
Post by Miette Aceline Dwell on Nov 15, 2009 17:19:23 GMT 2
Ühtlaselt sügavalt hingates ronis Miette mööda viimaseid trepi astmeid üles poole - ta oli liftiga sõitnud nii kõrgele, kui oli võimalik, kuid kõige kõrgemale korrusele oli juurdepääs vaid omaljalal ronides. Jõudes viimaks üles, jäi tütarlaps soolasambana seisma, nähes kes seal ees oli. Hans. Mida ta nüüd tegema peaks? Teretama? Vait olema? Kas keegi kurat aitaks teda? Mida TA TEGEMA PEAKS?![/color]
|
|
|
Post by Hans G. Williams on Nov 15, 2009 17:24:30 GMT 2
Gasper kuulis, kuidas keegi trepist üles ronib, kuid ta ei pööranud sellele suuremat tähelepanu. Nii kui nii mingi vanake, kes suurepärast vaadet nautima tuli. Või hoopis mingi kaheteistaastane tattnina. Sasides kergelt enda juukseid, püsisid Hansi silmad Pariisi linnal, samas kui tema peas käis selline sõda. Need hääled.. Või mõtted lihtsalt tahtsid teda ära tappa. Iga normaalne inimene oleks selle kära peale tornist kindla peale alla hüpanud, kuid mitte Gasp. Mitte veel. Tal on vaja veidi mõelda..
|
|
|
Post by Miette Aceline Dwell on Nov 15, 2009 17:30:00 GMT 2
Nähes, et Hansu teda seni veel märganud polnud, avanes Miettele veel üks valikuvõimalus (nagu neid juba niigi vähe oleks olnud). Ja see näis olevat kõige lihtsam.. lihtsalt minema kõndida! Lihtsalt ümber pöörata ning trepist alla joosta. See oleks kõige lihtsam. JAH! Loomulikult tervitas Mi hea meelega seda uut valikuvõimalust. Kiirelt kannalt ümber pöörates, juhtus midagi, mida tüdruk oleks pidanud ette nägema. See oli nii temalik! Ta pani ise endale jala ette ning kukkus kõhuli, lüües pea tugevalt vastu kiirelt lähenevat rauda ära - täpsemini oma nina.[/color]
|
|
|
Post by Hans G. Williams on Nov 15, 2009 17:34:22 GMT 2
Järsku kostus üks hääl, mida Gasper enda peas kõige selgemini ja kuulis. See oli mingisugune prantsatus ja seejärel kolksatus.. Pöörates end kiirelt ümber ja tõustes samas ka püsti, jäädes jõllitama Miette selga. Tüdruk oli vist kukkunud. Pööritades kergelt silmi, surus Gasper enda käed taskusse, jäädes neiu vastu ükskõikseks. Ei, ta ei hakanud temale kohe appi tormama ega midagi. Lihtsalt põrnitses tema selga.
|
|
|
Post by Miette Aceline Dwell on Nov 15, 2009 17:41:16 GMT 2
Oiates ajas Miette ennast teistpidi istuma, käsi nina juurde tõstetud, kust ühes sõõrmest vaikselt verd nirises. Praegult vihkas ta ennast lihtsalt üle kõige ja sellega kõike enda juures! Nähes endal Hansu pilku, mis oli nii põletavalt ükskõikne, tundis tütarlaps, nagu tahaks ta oksendada. See oli lihtsalt niiii iiveldama ajavalt valus. "Hans.." alustas neitsik vaikselt, ennast lähima asja toel püsti ajades ning, üht kätt endiselt nina ees hoides, sammukese poisile lähemale astudes, rohelistes silmades põlevad mitmed emotsioonid - enesevihkamine, hirm ja kõige tugevamini hetkel kurbus ning anuvus.[/color]
|
|
|
Post by Hans G. Williams on Nov 15, 2009 17:48:14 GMT 2
Hans hoidis pilku Miette'l, jälgides, kuidas tüdruk ennast kõige lähemal oleva asja toega püsti ajas ning tema poole ühe sammu astus. Ta märkas Ace'i silmades valu ja kurbust, kuid ega seepärast Gasper enda näolt kohe ükskõikse maski ära ei tirinud, ta isegi varjus selle taha veelgi rohkem. Miette ilme pani noormehe südame tuikama, kuid ta oli või vähemalt püüdis sellest üle olla, et mitte kohe Mie't kallistama joosta. "Mida?" küsis ta, enda rosinapruunide silmadega tüdruku silmi puurides. Nendest ei saanud midagi välja lugeda, tõesti. Hans lihtsalt oskas emotsioonitust ja ükskõiksust teeselda.
|
|
|
Post by Miette Aceline Dwell on Nov 15, 2009 17:58:28 GMT 2
Miette ei teadnud, mida ta ütlema peaks. Võinoh, ta teadis.. kuid ta ei teadnud, kuidas ta seda ütlema peaks. Et see õigesti kostus oleks tulnud seda öelda õigesti. Kuid ta kartis - kartis väga, et ütleb valesti. Sellest hirmust innustatuna läbis tütarlaps viimased kaks meetrit, mis nende vahel veel oli, emmates noormeest, teades vägagi hästi, et poiss võib ta lihtsalt eemale lükata ning minema kõndida - tal oli selleks ka täielik õigus. "Ma olen nii loll! Ma vihkan ennast! Ja ma tean, et sa vihkad ka mind, sul on selleks täielik õigus! Aga paluuuuun, vihka mind avalikult, mitte ära suhtu ükskõikselt.. see on kõige valusam, tead? Lausa väljakannatamatu," rääkis tütarlaps veidi segaselt, kuid loodetavasti sai Gasper temast ikkagi aru.[/color]
|
|
|
Post by Hans G. Williams on Nov 15, 2009 18:02:18 GMT 2
Gasper tõukas Miette kergelt endast eemale - mitte, et ta seda teha oleks tahtnud, aga ta pidi seda tegema -, pöörates tüdrukule selja ja silmitsedes taas seda vaadet. "Ei tea. Ja mind ei huvita ka," vastas ta ükskõikselt, ristates käed, vihased silmad maju puurimas.
|
|
|
Post by Miette Aceline Dwell on Nov 15, 2009 18:16:08 GMT 2
Seda teguviisi oligi Miette uskunud, et tuleb, kuid ta oli lootnud, et tuleb midagi teist - et Hansu ei tõuka teda ära, vaid embab teda vastu, öeldes, et ta mõistab ja annab andeks ja et tüdruk ei vihkaks ennast. Ei, seda oodata oli oodata, et jõuluvana toob sulle koti sees sinu maailma kõige suurema unistuse. Jah, seda oli liiga palju.
Kuuldes jälle Hansu poolt ükskõikset tooni, tundis tütarlaps, nagu oleks keegi talle millegi teravaga südamesse torganud - nõelaga näiteks.. noaga igatahes mitte - siis oleks ta surnud. Ei, millegi palju väiksemaga, aga samas palju rohkem valu tegevaga. "Hans, palun! Kas sa tõesti ei mõista?! Sa ei näe olukordade erinevusi?!" Ace hääl oli veelgi anuvam, kui enne ning silmad valmistusid arvatavasti veekallamiseks, kuigi tüdruk neid keelas - ei, tegelikkuses teda ei huvitanud. Ta võis nutta! Tal oli see õigus! Ta polnud peaaegu kümme aastat nutnud. Nüüd, kui ta tõesti valus oli, võis ta seda ju ometi jälle teha.[/color]
|
|
|
Post by Hans G. Williams on Nov 15, 2009 18:20:58 GMT 2
Nüüd pööras Hans ennast Miette poole ja mask oli kadunud - tema silmad olid täis vihkamist, kurbust ja valu. "Mis erinevusi?! Mis olukordade?!" tõstis ta häält, rosinapruunid kurvad silmad Ace'i puurimas. Millest tüdruk rääkis? "Ma tean praegu ainult seda, et sa kasutasid mind ära," urises noormees vaikselt. Jah.. Miette oli teda ära kasutanud. Ise tüdruk suudles Hansi, kuid metroojaamas suudles juba Dustinit Hansi silme ees! Gasper võis vanduda, et see oli kokkumäng. Et lihtsalt Miette tahtis Hansule haiget teha.
|
|
|
Post by Miette Aceline Dwell on Nov 15, 2009 18:28:09 GMT 2
Aceline langetas käe nina juurest, pühkides veel kergelt üle ülahuule, et sinna voolanud verest lahti saada - verejooks oli lõppenud, viimaks. Nähes Hansu silmades midagi muud, kui lihtsalt tühjust, tundis tütarlaps, nagu suruks keegi seda nõela veelgi tugevamini tema südamesse ning tundes ühena nendest emotsioonidest ära vihkamise, näis neitsikule, nagu see keegi keeraks nüüd seda nõlega, tahtes tekitada tüdrukule põrgulikku valu. Ta ei oleks imestanud, kui see keegi, kes tema südamele sellist valu tekitas, oleks olnud see sama isik tema ees - ning sellel isikul oli ka selleks kogu õigus.
"Ei, ma ei kasutanud sind ära. Hans, sa tõesti meeldid mulle, kas sa ei mõista?" Tema hääl ei olnud palju valjem, kui sosin, kuid ta teadis, et see jõuab Gasperi kõrvadeni vaevata - oli ju siiski hommik ning liikluskära all tänavatel polnud veel hoogu sisse saanud - samuti polnud näha kuskil ka ühtki teist hinge. "Kas sa ei mõista? Dustin suudles mind. Mitte mina teda. Sinuga oli vastupidi. Sind suudlesin ma ise. Kas sa tõesti ei mõista?" See viimane küsimus võis muidugi tuules rippuma jääda - tema hääl murdus poole sõna pealt. [/color]
|
|
|
Post by Hans G. Williams on Nov 15, 2009 18:34:11 GMT 2
Hans raputas endamisi pead. "Aga sina suudlesid teda vastu. O t s e m i n u n i n a e e s," ei jätnud ta jonni, jõllitades ikka veel Ace'i. "Kas ma tohin sinult midagi paluda?" küsis nooruk siis, sügavalt sisse hingates. Tema peas käis ikka veel sõda - ja nüüd sellele lisadusid veel ka Miette sõnad. Gasper ei saanud enam mitte millegist aru. Ta ei teadnud, mida teha või mida öelda. "Tapa mind," ütles ta kindla ja nõudva tooniga, enda silmi avades, mis vahepeal olid kinni läinud.
|
|
|
Post by Miette Aceline Dwell on Nov 15, 2009 18:39:03 GMT 2
"Jah, ja selle pärast ma ennast vihkangi! Selle pärast ma tahangi ennast ära tappa. Sa ei saa ikka aru? Mulle teeb kohutavalt haiget see, et ma sulle haiget tegin," rääkis Miette, lüües Hansu pilgu all tuikuma, pöörates oma silmad otse alla, otse üle Eiffeli torni ääre. Kuuldes noormehe küsimust, tahtis tütarlaps kohe öelda, valjult õhata: Üks kõik mida! Kuid järgmisel hetkel oli ta õnnelik, et ta seda ei teinud. Olles kuulnud Hansu nõudmist. "Sa tead - paremini kui keegi teine - et ma ei suudaks," sõnas tütarlaps vaikselt, pisar ühe rohelise silma nurgast lahti pääsedes ning mööda põske alla veeredes.[/color]
|
|
|
Post by Hans G. Williams on Nov 15, 2009 18:46:41 GMT 2
Miette kolme esimese lause ja küsimuse peale ei osanud Hans midagi vastata. Nooruk lihtsalt seisis, rosinapruunid silmad kinnitatud tüdrukule. Surudes lõpuks käed taskusse, vedas noormees pilgu Pariisile. "Sa.. ei teinud mulle haiget. Sa tapsid mu. Vaimselt," ütles ta, taaskord sügavalt sisse hingates. Kuuldes tüdruku viimast lauset, ei öelnud ta selle peale midagi. Mida tal oligi öelda? Ega Miette ainuke pole, kes teda tappa saaks. Võimalusi on palju. Samuti võiks ta praegu siit samast - Eiffeli torni viimaselt korruselt alla hüpata.
|
|